Elu on päike

Aaaaah, arvate et lõbustuspargis on kerge töötada?! Ei ole, töötasin 2 päeva (minu ülesanne oli inimestelt tokeneid korjata ning kontrollida, kas kõik on turvaline ja ega kellegil pole ketti lahti), töö iseenesest on ülilihtne, kuid kui te just Eestis lõbustuspargis ei tööta, siis te ei oska aimatagi, kui oluline faktor ilm on. Töö kestis mõlemal päeval 13h - esimene päev oli ainult päike, algul tundus täitsa mõnus soe, kuid hiljem olin korralikult ära põlenud, õhtul nägin käe peal ka käepaelast tulenevat ranti.

Teisel ja viimasel päeval oli ainult ja ausõna AINULT padukas, siin on pilt mu jalanõudest õhtu lõpuks :)) 

Inimesed olid ikka peast haiged, et nad sõita tahtsid, kuid siiski oli koguaeg tahtjaid ja nii ma seisingi paduka käes, eriti äge oli peale kella viit hakata asju kokku pakkima, kõik karusellid transformisid end veokideks – tundus suht uskumatu, kuni ma seda oma silmaga nägin.

Kõik pakkimine kestis kokku umbes kuus tundi ja ma tundsin, et ma ei taha seda enam mitte kunagi teha... aga võib-olla tulenes see tunne lihtsalt vihmast, igatahes praegu oleksin ma seda nõus uuesti tegema. Kurk oli valus ja rääkida ei suutnud kellegiga. Palk oli mõnus, töötasin 26h ja sain 20 daala tunnis, see teeb 520dol mis on umbes 420 eurot kahe päeva eest. NOT BAD HUH?!

Õnneks ütles boss, et kui ma veel töötada tahan, et siis annaksin lihtsalt Gretele teada ning äkki leiab ta veel mulle midagi. Igatahes jään juba uut korda ootama.

Crew oli mega chill. Ülemus on maailma kõige sõbralikum ja toredam naine, 50ndates Jenny, kes lahkesti mu tööle võttis, süüa andis, kurgurohtu andis ja mu tasuta tagasi Perthi tõi. Teised on iirlased, austraallased või siis eestlased, nagu mina ja Grete.

Kui me Albanyst tagasi Perthi sõitsime, siis mind pandi veokisse istuma, kahekesi, mina ja veokijuht Gal. Jäime kusagil kauemaks toppama ja teised olid meist umbes 60-70km ees. Sõitsime rahulikult ja järsku käis mingi pauk. Gal läks vaatama, mis juhtus ning ütles et rehv on puruks, kuna mul on räigelt vedanud ja ükski auto, milles ma sõitnud olen pole katki läinud, ei olnud mul õrna aimugi, kuidas rehvi vahetus käib. Läksime mõlemad siis vaatama ja vahetama, Gal läks reka alla ning järsku hakkas räige vandumine pihta. Mõtlesin et mv, kas mina tegin midagi või mis toimub, kuid välja tuli, et ka teine rehv oli puruks läinud, mis on nagu ma aru sain, suht harv juhus. Gallil oli jalg haige ning nii ma vahetasin seal 2 tundi kahte rehvi, endal põmst viimased puhtad riided seljas.

Iva, Oja ja Priit sõitsid neljapäeval tagasi Perthi lootuses reedel aussiejobsi regama minna, aga nad magasid reede hommikul sisse ja seal olid räiged järjekorrad. Pühapäeval sain uuesti teistega kokku ja Grete juhatas meid Kings Parki, kust avanes linnale päris võimas vaade.  

Täna on esmaspäev, ärkasime hommikul üles ja sõitsime aussiejobsi, kell 10.30 tehti lahti, kuid me olime järjekorras juba kl 9.45 koos veel umbes 20 inimesega, kellest vähemalt 10 olid eestlased. Saime ennast nö kirja pandud, kuid peame iga päev seal käima hakkama ja enda nägu näitama (ehk tõestama, et me tõesti VÄGA-VÄGA tahame ükskõik mis tööd). Eestlased on seal hinnas ning üldiselt on nüüd kõik sammud tehtud, et leida endale töö – tuleb vaid gumtreed refreshida ja inimestega rääkida ning saada võimalikult palju vihjeid töö kohta.

Hetkel kirjutan blogi KFCs ning siin pole peale meie mitte kedagi, kuid just astusid 4 inimest sisse ja ka nemad on eestlased. Tõesti on tunne nagu oleks Eestis, siin on ÜLIPALJUUUUUUUUUUUUUUUUUUUU eestlasi. Eks sellel ole ka oma põhjus ;)))!!

PÄIKEST TEILE SINNA!!!