Tuesday, February 26, 2013

Rassi ja Eesti sünnipäev

Kõigepealt lõpetan tööjutu, siis on sellega ühel pool. Oa farmis sai töö otsa ning mind pandi Juliani, ühe teise prantslase ning ühe asiaadiga ühte teise õunafarmi tööle, töötame 5 päeva nädalas, kaheksa tundi päevas ning saame tunnipalka. Samal ajal teised kutid töötavad ikka seal samas farmis (ka Iva läks kahjuks tagasi) ning saavad palka kasti pealt, mida nad peavad õuntega täitma (üks kast kaalub 350kg õunu). Ühe täis kasti hind on igale töötajale 40 dollarit. Kui sa päevas teed umbes 7-8 kasti, siis sa võid väga rahul olla, sest sa saad rohkem palka, kui inimesed kes töötavad tunnitasuga. Ainus jama on selles, et praegu alles õunad valmivad ning nad teevad kahe peale umbes 7 kasti päevas. Tööpäevad on ka pikemad, 9,5h. Alguses ähvardas farmer nagu ka siis, kui mina veel seal töötasin, et kui igaüks 4 kasti ära ei tee, siis laseb lahti ja nii mitu päeva järjest. Kuttidel oli mott ikka väga maas ning nad plaanisid sealt isegi ise ära tulla... Aga loodetavasti saavad õunad varsti valmis ja kuna kutid on peaaegu sama pikad kui mina, siis nad teevad 20 kasti päevas ja teenivad nii palju, et pangakonto hakkab üle ajama!!!

 Laupäeval oli taas minu sünnipäev ning erinevalt eelmisest aastast, möödus see natukene soojemas keskkonnas, kui Otepää puhkekeskus ja Kuutsemägi :)). Hommikul läksin traditsiooniliselt Manjimupi kohvikusse, mis on väga hubane ja omab wifit, sain maitsvalt kõhu täis ning sain ka paari joodikuga Eestist skypes videokõnet harrastada. Lõunal tulin hostelisse tagasi ning mu prantsuse sõbrad eesotsas Juliani ja Annega olid mulle kööki koos õhupallidega sünnipäeva lõuna teinud – soolased ja magusad crepid – ma pole ammu nii maitsvat süüa saanud. Mina, kui suur pannkoogi armastaja, õppisin prantslastelt ka uue nipi, pange pannkoogile suhkrut ja pigistage sidrunist vedelikku peale, POLE MIDAGI PAREMAT OLEMAS!!! Sain neilt ka sünnipäeva kingiks uued ägedad billabongi püksid, mis olid küll väikesed, aga küllap neil pole ühtegi nii pikka sõpra varem olnud, igatahes peagi saan kätte ka õige suurusega püksid :) veel sain kingiks ägeda postkaardi koos kõikide hostelis elavate inimeste sünnipäevasoovidega, äratuskella, palju maiustusi ja kaheksa aastat vana viski, JEHHUUUUU Õhtul oli suure laua taga eestlastega istumine, Mari-Leen, kel ka juhuslikult minuga samal päeval sünnipäev on, oli laua maitsvate suupistete ja kartulisalatiga täitnud, sõime-jõime ja kätte jõudis pühapäev... Iva võitis Austraalia Päeva puhul oleva võistluse (kõige parema väljanägemisega meesnaine) ning sai selle vaeva eest ka väärilise tasu – tema ja 10 sõpra viiakse õlletehasesse ning buss ja bussijuht on tema käsutuses 5 tundi. Ärkasime juba kell 8 üles (noh, kes ärkas, kes mitte, Priit näiteks ei suuda peale joomist üles ärgata, isegi kui ta eelmisel õhtul miljoni dollari peale kihla veab:)).. Buss pidi väljuma kell 09.00 aga nagu austraallaste puhul on tavaline, väljus buss alles peale 12.00, see oligi isegi hea, sest Gretc, kes iga päev töötab, jõudis ka just töölt tagasi koju ning sai meiega kaasa tulla. Sõitsime õlletehasesse ning sõime-jõime, arvasime, et saame tuuri õlletehases teha, aga olime väga valesti aru saanud, see oli lihtsalt restoran. Igatahes koht oli väga ilus ja toit oli ka väga maitsev.

Järgmised peatused olid alkopood, siidritehas, kus sai tasuta väga kalleid siidreid degusteerida, Diamond Tree, mille otsa sa saad mööda puud ronida

Piirkonna kõige kuulsama ja vanema puu vaatasime üle ja paar ilusat kohta veel. Lõpuks olid kõik üpris läbi ja tagasi jõudes mindi magama ära, et esmaspäeval töönädalaga alugust teha. Ise tegin veel Eestisse läbi skype paar videokõnet, nii hea oli pere ja sõpru näha. Hostelis on endiselt väga palju inimesi, kuid see on ka mingil määral hea. Näiteks üks kena itaallanna on 7 aastat kodumaal juuksurina töötanud ning peale siinset tööpäeva on nõus ka hostelielanikel madalama hinnaga, kui ükskõik kus mujal juuksurisalongis, juukseid lõikama.

Aitäh Allar ja Hardy, kes te mu sünnipäeva Eestis väga suviselt tähistasite ning selle ka jäädvustasite! Aitäh kõigile, kes kirjutasid midagi originaalset ja aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid ja mulle õnne ning edu soovisid!! Pange ägedalt!!

Sunday, February 10, 2013

Miks on backpacker olla halb?

Esimene negatiivse tooniga post, aga kirjutan seda sellepärast, et paljud (arvatavasti inimesed, kel on tekkinud plaan Austraaliasse tulla) on küsinud minu käest, et kas tõesti elu ongi nii lilleline ja pole midagi halba öelda? Siiani pole olnud, kuid tegelikult on nüüd tulev jutt ka mingismõttes üpris loogiline asjade käik. Nimelt kohtlevad austraallased (eelkõige ülemused;farmerid) backpackereid kui väga kergesti väljavähetavat personali (backereid on palju ja kui keegi ei sobi, võetakse kiiresti keegi teine). See ei ole vingumine, ma lihtsalt seletan, miks mina ja Ingmar töö meie farmis kaotasime. Esiteks, seetõttu, et praegu on kahe hooaja vaheline aeg ning töö sai otsa ja polnud nii suurt kollektiivi vaja. Teiseks, et me tegime sitta tööd. Ma tunnistan, et lõpus läksin lohakamaks ning tundsin, et motivatsioon langenud. Töötasin seal farmis 29 novembrist 6 veebruarini, seda on veidi üle kahe kuu. Peale ühte kuud töötamist hakkas pihta, et võtan liiga palju õunu maha koos vartega, see järel tekkis probleem, et olen liiga palju lehti puudelt maha võtnud. Ei teinud seda tahtlikult, kuid üritasin edaspidi siiski tähelepanelikum olla. Järgmiseks probleemiks oli, et tegime Ingmariga liiga aeglaselt tööd (olime mõned päevad viimaste seas, kuid enamasti ikka eesotsas või siis nimekirja keskel). Need probleemid ei olnud väga suured ning saime thinninguga (õunte harvendamisega) farmis ühele poole, 2 kuud tööd ning kõik 18 blokki thinnitud. Well done! Nüüd oligi kätte jõudnud kahe hooaja vaheline aeg ning farmeritel pole nii palju tööd pakkuda. Mõtlesime, et ükskõik mis töö on, peamine et saame edasi töötada. Õnneks meie tore farmer leidiski meile pisut tööd, kuid mina arvan, et ta ei tahtnud kellegile otse näkku öelda ja lootis, et töölised lähevad ise ära, kui neile sitta tööd anda ja hakata täiega näkku panema. Igatahes, thinnimine sai läbi, olime motti puuduse käes juba vaevlemas, kuna kõik mis tegime oli „halvasti tehtud“ ja ikkagi leiti meile uus töö – eelmises blogipostis ütlesin, et pidime terve päeva rohima ning ka farmer ütles, et see on maailma kõige kehvem töö. Viimased nädal aega töötasime seda sama asja tehes. Mina, Andreas ja Iva tegime seda tööd igapäevaselt 8 tundi päevas; Ben, Priit, Oja, Hendrik ja Garreth käisid vahel harva midagi muud tegemas. Igatahes esimeste päevadega oli kõigil sellest tööst kõriauguni ning ka peale tööd tundsin, et kuttidel seal hulgas ka mul on väike stress, ei tahtnud magama minna, sest kui ärkad, tead et pead otse tööle sõitma. Igatahes kolmandal päeval pandi (eesti keeles vist) vihmutid tööle(elektrooniline seade, mis puid kastab – neid on igal pool ning pole võimalik kuivaks jääda). See oli viimane piisk karikasse ning küsisime et mis toimub?! Meie toonane supervisor ei osanud seda mulle ära seletada ning ütles et farmer käseb seda teha, igatahes ta sai aru, et ma olen närvis ning kutsus farmeri kohale meile seletama. Farmer tuli otse minu juurde ning küsis et mis värk on, küsisin, et miks me peame töötama, kui vihmutid töötavad (korraga töötavad vihmutid vaid mõnes blokis, blokke on kokku 18). Ta seletas, et esiteks on maapind pehmem ning on kergem umbrohtu välja kakkuda ja teiseks, et kui me näeme, et vihmutid töötavad, siis me ei lõhu ära neid?????????!!!! Mind ajas see jutt naerma ning ütlesin lihtsalt okei ja töötasin edasi. Järgmisel päeval töötasime taas nii, et kõik läbimärjaks said. Kõik tundsid, et see on alandav ja meile lihtsalt pannakse näkku. Tegime umbes ühte vahet kusagil tund-kaks, oleneb kui hull olukord reas oli. Viiendal päeval tuli meie prantsuse supervisor ja ütles, et kui me ühte rida 20 minutiga ära ei tee, siis homme tulevad teised backpackerid seda tööd tegema. Ma nägin kuttide nägusi ja kõik väljendusid ühtlaselt MIDA VI*** MIS TOIMUB?!?! Igatahes tegime terve päeva nagu hullud tööd, kõik olid täiesti surnud. Päeva lõpus tuli farmer ja ütles, et pool kollektiivi enam ei tööta, seal hulgas mina ja Ingmar. Nüüdseks tunnistan ausalt, olen väga õnnelik, et ei pea sinna enam tagasi minema. Nad rohivad ikka edasi... Saime Ivaga ühe vaba päeva ning peale seda tuligi juba päev, kui hosteli omanik oli meile uue töö leidnud, töötan nüüd koos Juliani, Märdi, Mari-Leenu, Ingmari ja paari asiaadiga, korjame ube – väga kerge ja chill töö. Olin ka närvilisemaks muutumas, seda tean nüüd, kui seal enam ei tööta. Igatahes see on lugu sellest, kuidas üks negatiivne uudis saab ka närverahustav olla. Eks järgmises postis kirjutan, kas töö on püsiv ning mis meie farmipäevadest saab. Jutu mõte on see, et kui sa oled backpacker, siis sind koheldakse nagu.... ah otsustage ise :)) Igatahes, siin on viide Allari blogist, härra tegi tööl pilte ning üritas seletada mida me seal teeme. Elust natukene hostelist ja lõpus on ka sellest kenast härrast lõpus üks ilus pilt – neiud võin vabalt numbri anda... boooooom oja :D
tema blogisse juurdepääsuks vajutage "Allari blogi"