Esimene negatiivse tooniga post, aga kirjutan seda sellepärast, et paljud (arvatavasti inimesed, kel on tekkinud plaan Austraaliasse tulla) on küsinud minu käest, et kas tõesti elu ongi nii lilleline ja pole midagi halba öelda? Siiani pole olnud, kuid tegelikult on nüüd tulev jutt ka mingismõttes üpris loogiline asjade käik. Nimelt kohtlevad austraallased (eelkõige ülemused;farmerid) backpackereid kui väga kergesti väljavähetavat personali (backereid on palju ja kui keegi ei sobi, võetakse kiiresti keegi teine). See ei ole vingumine, ma lihtsalt seletan, miks mina ja Ingmar töö meie farmis kaotasime. Esiteks, seetõttu, et praegu on kahe hooaja vaheline aeg ning töö sai otsa ja polnud nii suurt kollektiivi vaja. Teiseks, et me tegime sitta tööd. Ma tunnistan, et lõpus läksin lohakamaks ning tundsin, et motivatsioon langenud. Töötasin seal farmis 29 novembrist 6 veebruarini, seda on veidi üle kahe kuu. Peale ühte kuud töötamist hakkas pihta, et võtan liiga palju õunu maha koos vartega, see järel tekkis probleem, et olen liiga palju lehti puudelt maha võtnud. Ei teinud seda tahtlikult, kuid üritasin edaspidi siiski tähelepanelikum olla. Järgmiseks probleemiks oli, et tegime Ingmariga liiga aeglaselt tööd (olime mõned päevad viimaste seas, kuid enamasti ikka eesotsas või siis nimekirja keskel). Need probleemid ei olnud väga suured ning saime thinninguga (õunte harvendamisega) farmis ühele poole, 2 kuud tööd ning kõik 18 blokki thinnitud. Well done! Nüüd oligi kätte jõudnud kahe hooaja vaheline aeg ning farmeritel pole nii palju tööd pakkuda. Mõtlesime, et ükskõik mis töö on, peamine et saame edasi töötada. Õnneks meie tore farmer leidiski meile pisut tööd, kuid mina arvan, et ta ei tahtnud kellegile otse näkku öelda ja lootis, et töölised lähevad ise ära, kui neile sitta tööd anda ja hakata täiega näkku panema. Igatahes, thinnimine sai läbi, olime motti puuduse käes juba vaevlemas, kuna kõik mis tegime oli „halvasti tehtud“ ja ikkagi leiti meile uus töö – eelmises blogipostis ütlesin, et pidime terve päeva rohima ning ka farmer ütles, et see on maailma kõige kehvem töö. Viimased nädal aega töötasime seda sama asja tehes. Mina, Andreas ja Iva tegime seda tööd igapäevaselt 8 tundi päevas; Ben, Priit, Oja, Hendrik ja Garreth käisid vahel harva midagi muud tegemas. Igatahes esimeste päevadega oli kõigil sellest tööst kõriauguni ning ka peale tööd tundsin, et kuttidel seal hulgas ka mul on väike stress, ei tahtnud magama minna, sest kui ärkad, tead et pead otse tööle sõitma. Igatahes kolmandal päeval pandi (eesti keeles vist) vihmutid tööle(elektrooniline seade, mis puid kastab – neid on igal pool ning pole võimalik kuivaks jääda). See oli viimane piisk karikasse ning küsisime et mis toimub?! Meie toonane supervisor ei osanud seda mulle ära seletada ning ütles et farmer käseb seda teha, igatahes ta sai aru, et ma olen närvis ning kutsus farmeri kohale meile seletama. Farmer tuli otse minu juurde ning küsis et mis värk on, küsisin, et miks me peame töötama, kui vihmutid töötavad (korraga töötavad vihmutid vaid mõnes blokis, blokke on kokku 18). Ta seletas, et esiteks on maapind pehmem ning on kergem umbrohtu välja kakkuda ja teiseks, et kui me näeme, et vihmutid töötavad, siis me ei lõhu ära neid?????????!!!! Mind ajas see jutt naerma ning ütlesin lihtsalt okei ja töötasin edasi. Järgmisel päeval töötasime taas nii, et kõik läbimärjaks said. Kõik tundsid, et see on alandav ja meile lihtsalt pannakse näkku. Tegime umbes ühte vahet kusagil tund-kaks, oleneb kui hull olukord reas oli. Viiendal päeval tuli meie prantsuse supervisor ja ütles, et kui me ühte rida 20 minutiga ära ei tee, siis homme tulevad teised backpackerid seda tööd tegema. Ma nägin kuttide nägusi ja kõik väljendusid ühtlaselt MIDA VI*** MIS TOIMUB?!?! Igatahes tegime terve päeva nagu hullud tööd, kõik olid täiesti surnud. Päeva lõpus tuli farmer ja ütles, et pool kollektiivi enam ei tööta, seal hulgas mina ja Ingmar. Nüüdseks tunnistan ausalt, olen väga õnnelik, et ei pea sinna enam tagasi minema. Nad rohivad ikka edasi... Saime Ivaga ühe vaba päeva ning peale seda tuligi juba päev, kui hosteli omanik oli meile uue töö leidnud, töötan nüüd koos Juliani, Märdi, Mari-Leenu, Ingmari ja paari asiaadiga, korjame ube – väga kerge ja chill töö. Olin ka närvilisemaks muutumas, seda tean nüüd, kui seal enam ei tööta. Igatahes see on lugu sellest, kuidas üks negatiivne uudis saab ka närverahustav olla. Eks järgmises postis kirjutan, kas töö on püsiv ning mis meie farmipäevadest saab.
Jutu mõte on see, et kui sa oled backpacker, siis sind koheldakse nagu.... ah otsustage ise :))
Igatahes, siin on viide Allari blogist, härra tegi tööl pilte ning üritas seletada mida me seal teeme. Elust natukene hostelist ja lõpus on ka sellest kenast härrast lõpus üks ilus pilt – neiud võin vabalt numbri anda... boooooom oja :D
tema blogisse juurdepääsuks vajutage "Allari blogi"
No comments:
Post a Comment