JÕULUD + RUTIIN

Oleme iga päev tööl käinud, eelmise nädala laupäev pidi meil vaba olema, kuid kuidagi oli hosteli omanik ja Priit üksteisest mööda rääkinud ning me pidime ühte teise farmi tööle minema. Jamasti oli vaid see, et me saime seda teada reede öösel vastu laupäeva, hetkel kui me Manjimupist (käisime Hendrikul ja Kristelil külas) tagasi jõudsime. Ma olin endale ühe 0.7l viski (JIM BEAM!!) ostnud ning selle peaaegu hävitanud. Äratus pidi olema kell 05.15, mina läksin voodisse 04.00 läbi midagi, kuna Scott ja kõik teised inimesed tähistasid oma viimast päeva hostelis, enamus ägedatest inimestest läksidki ära Balile, osad tulevad küll jaanuaris-veebruaris tagasi, kuid seni kaua on siin küll igav. 05.15 pidi olema äratus ja 05.35 kõik bussi peal. Bussist olid puudu 4 eestlast, Iva, Al, Priit ja Raz. Naomi (hosteli omanik) hakkas tube läbi kammima, et meid bussi peale saada ja tööle viia. Kella kuueks olid Iva, Priit ja Al bussi peal, kuid Raz oli zombie ja ei ärganud üles... Õnneks Naomi kuri ei ole, kuna eestlased on väga töökad ning 3 kutti tegid 4 kuti töö üpris kiiresti ära, mis sest et kõigil tuumapohmell oli :)). Ise ei tunne ka väga halvasti selle olukorra pärast, kuna kui oleks tööle läinud, siis oleks järjest 18 päeva töödanud, tänu sellele sain ühe vaba päeva, mis tuli kasuks. Päeval, kui teised tööl olid, sain kätte Gretcu, kes tegi teatavaks uudise, et ta tuleb Perthist bussiga siia hostelisse. Ta peab ka farmipäevad ära tegema ja milleks minna kuhugi võõrasse, kaugesse kohta, kui ta teab, et 4 ägedat eesti kutti töötavad ja elavad Manjimupis, that's the spirit! Hea uudis halval päeval teeb tuju heaks ja peale seda uudist ma rohkem ei kassinud, et ma tööle ei jõudnud. Gretc läheb jaanuaris vist Adelaide, üldiselt on saatus meie reisimarsuudi üpris sarnaselt kujundanud ja tegelt tahaks ka siit juba ära minna. Tahaks ringi trippida ja uusi huvitavaid paiku avastada, aga eks see plaan kujuneb välja järgmine aasta. Olen väga õnnelik, et maailmalõppu ei tulnud ning eks uuel aastal uue hooga. Peas võtab ilmet väike plaan, koju tagasi kavatsen tulla 2014 suveks ja peale suve kuhugi edasi, kas Austraaliasse, Uus-Meremaale, Kanadasse või kuhugi neljandasse kohta seda veel ei tea, aga ma räägin mõni teine kord plaanist pikemalt, midagi kindlat hetkel nagunii ei ole, äkki olen juba kuu aja pärast kodus :).

Eile tööle minnes tegi üks asiaatide juhitud auto avarii, kaotas kurvis juhitavuse ja pani üle katuse. Õnneks jäid kõik terveks ja on siin tagasi, auto vist läheb mahakandmisele. Üpris ohtlik värk.

Kui me Perthis veel olime ja iga hommik aussiejobsis käisime, siis kohtasime seal palju eestlasi, üks päev nägime kohe ära, et on kaks uut eestlast, kes tunduvad pisut vanemad ja intelligentsemad, vahetasime paar sõna ja läksime oma teed. Umbes nädal tagasi tulid aga meie farmi 2 uut eestlast ja tegemist oli samade inimestega, keda me aussiejobsis kohtasime, Grete ja Andreas???? Kuidagi tuli jutu käigus välja, et Andreas on Jakob Westholmi Gümnaasiumi lõpetanud nagu minagi, ainsa erinevusega, et kui ma esimesse klassi läksin, siis tema läks kümnendasse.. Hästi tore seltskond on kokku sattunud ning võimalik, et aastavahetusel me lähme koos nendega (Kristeli, Hendriku, Grete ja Andreasega) siinse piirkonna kõige ilusamasse ja kõige suuremate lainetega randa paariks päevaks telkima ja chillima, eks näis.

Igatahes on mu blogil neli uut fänni ja kuna ma olen eelnevates blogipostides natukene valet informatsiooni jaganud, siis nüüd pean selle heastama. Kristel on pärit Tallinnast, mitte Otepäält ning pean oma sõnad tagasi võtma väikelinna elu koha pealt - 02/12/12 NO WORRIES; ALL GOOD ( EI MURE, KÕIK HEA) blogipost - „Teisipäeval läksime tööle ja järjekordseks toredaks kokkusattumuseks osutus see, et meie ülemus on ilus naine ja eestlane, nimeks Kristel, tal töötab ka mees meiega, Hendrik (28 aastane, niiet sõbrad, kunagi pole hilja siia startida:))). Nad on pärit Otepäält ja ma oletan, et seega harjunud sellise väikelinna eluga nagu siin käib. Manjiumpi on TÄIESTI mõttetu linn."

Eestlasi on siin nüüdseks 15, väga nõme, sest kõik teised rahvused on siin vähemuses, aga me väga ei suhtle „uute“ eestlastega, mina isiklikult chillin koguaeg prantslastega, oleme väga headeks sõpradeks saanud, enamus lähevad 26. detsembril Full Moon Partyle Taisse ja sealt edasi Aasiasse trippima, kuid tulevad veebruaris tagasi, Anne ja Julian, kellega ma kõige paremini läbi saan, tulevad tagasi õnneks juba 18. jaanuaril. Siin hostelis on jõulude puhul suur pidu. Tasuta alkohol ja söök, kõike pidi lademetes saama. Siis on siin veel selline üritus nagu secret santa, igaüks sai ühe nime, kes jõuludeks siia hostellisse jäävad ning ülesandeks on teha 5-10dollarine kingitus. Mina suutsin õnne kombel valida Juliani ning kuna ma tahtsin talle nagunii kingitust teha, siis vedas väga. Ostsin talle ta isikliku piljardikii (läks PISUT rohkem, kui 10 daala, aga sõbrad on olulisemad kui raha), kuna ta veedab enamus oma vabast ajast piljardilaua taga. Olen suht kannatamatu ja tahaks talle kohe selle ära kinkida, aga peab paar päeva veel kannatust varuma.

Kolmapäeval oli meil palgapäev, saime KAHE nädala eest 1480 daala ja seda on päris palju võrreldes Eesti KUUpalgaga. Täna oli meil vaba päev ja sõitsime Bunbury, sinna on umbes 120km ja see on ainus lähim linn, kus on Mc Donalds, Hungry Jack, KFC, riidepoed jne. Shoppasime ja sõime ning nüüdseks oleme tagasi hostelis. Hetkel on siin suhteliselt igav, kuid pole hullu, varsti tulevad inimesed igaltpoolt tagasi ja jätkub äge elu.

Ilusaid jõule ja veel paremat uut aastat soovib teile RASSSSSSSSSSSSS, pange ägedalt ja tulge siia külla mulle :)

RUTIIN RUTIIN RUTIIN

On pisut üle nädala viimasest postist möödas. Esiteks pole võimalik blogi uuendada, kuna siin tõesti pole üldse levi. Selleks, et saaks telefonile paar pulka levi peab kõndima siit hostelist u 100 m eemale mäe otsa :)))). Teine võimalus on osta siit 10 daala eest wifikoodikaart, mis kestab 100 minutit, aga võib öelda et see on aeglane kui tigu. Kui Eestis on nett igalpool saadaval (jah, sõjaväes sai metsas seda järgi katsetatud), siis siin seda isegi linnast 10km metsas ei leidu.

Ajasime Ivaga juuksed maha, ma 6 mm ja Iva 10 mm, sest siin ei ole võimalik paksude juustega elada, mul olid viimati nii lühikesed juuksed sõjaväes ja Ival kunagi kui ta väike laps oli.

Üks hea sõber küsis mu käest hiljuti, kust mul üldse tuli mõte Austraaliasse tulla, mõtlesin, et vastan siia, kuna see on tegelt päris äge jutt. Täpselt aasta tagasi, kui ma Kuperjanovis aega teenisin ja kui me olime järjekordses metsalaagris ja postil, istusin telefoniga facebookis ja uurisin mis toimub. Nägin et paar tuttavat olid just Austraaliasse jõudnud ja olid pildid üles laadinud, rannas ja lühikesed riided seljas, päike lõõmas taga. Kui me seal lume sees istusin ja vaatasin, kuhu ma jõudnud olen, siis otsustasin, et pean ka sinna ära saama ja siin ma nüüd olen. Tervitused rms Kukrusele, kõikidele kapralitele ja srs Raamatule ja teistele sõpradele, kes hetkel peavad ajateenistuses vanglas püsima. Vähemalt ei lähe teil päikesekreemi vaja :)

Siin on elu nagu ikka. Töö ja peale tööd samad tegevused. Mari-Liis küsis üks päev minu käest kus kandis olen ja mis teen, vastasin talle ja viisakusest uurisin tema tegevuste kohta ka, ta pidi Queenslandi (Aussie teise otsa, põhja) farme otsima minema. 2 päeva hiljem tulime töölt koju ja Mari-Liis oli koos oma sõbrannaga meie hostellisse kolinud. Sõbranna läks tal minema, kuid Mari-Liis otsustas siia jääda, nüüd laupäeval tal tulevad veel 2 sõbrannat ja 2 sõpra siia. Suht nõme, Eesti tuleb igale poole kaasa, see on selles suhtes halb, et kui meie neljakesi olime juba siia seltskonda sisse sulanud ja istusime kõik ühises ringis ja suhtlesime nendega ja kujutage ette, et nüüd tuleb siia veel 5 eestlast. On suhteliselt loogiline, et eestlased hakkavad omaette hoidma ning tekib kaks seltskonda. Mulle see igatahes ei meeldi, aga mis teha, ei saa kedagi minema ka ajada.

Inimesed on siin jätkuvalt sõgedad (näiteks Priit magas teisipäeval ja ta narinaaber lendas kell 4 öösel täis peaga magama, Priit ärkas selle peale üles, kui tüüp oma häda kappi tegi, kus ka Priidu riided olid :DDDD, siin väga vahet pole, kas tegemist on reede või esmaspäevaga), kuid oleme kõigiga sõbraks saanud, eriti suhtleme prantslastega, kes on hästi sõbralikud ja toredad, käisime just ükspäev peale tööpäeva kängurusid söötmas ja katsumas, nad on nii kaua toredad, kuni sa neid ei näe otse enda ees, kui sa autoga maanteel 100km/h sõidad, paraku on sellised juhtumeid siin maal väga palju...

Tööd oleme teinud kümnest päevast üheksal ning plaan on jätkata seda RUTIINI, kuigi on üpris vastik hommikuti üles tõusta. Hommikul kõik palvetame, et vihma hakkaks sadama ja saaksime day offi, aga kui tööle oleme juba jõudnud, siis läheb päev rutiinselt ja kiiresti. Käed liiguvad tööpäeva lõpuni ühes rütmis ning mõtled koguaeg millestki muust ja aeg lendab kiiresti. Olen päris palju asju selgeks mõelnud, aga nendest mõni teine kord. Tööpäev jääb ära, kui väljas on 37 kraadi, ühel korral oli 36.5 ja teisel korral 35. Õhk ei liigu ja päike paistab lagi pähe, siis on küll selline tunne, et tahaks ära surra. Õnneks on Bec (meie farmer, põhiülemus) lasknud teha enda farmi juurde ilusa tiigi, kus me smokode ja lõuna ajal ujumas saame käia. Teistel päevadel oleme saanud vihma, nahk tahab keha küljest ära tulla, aga oleme siiani kõik pasa alla neelanud ja hambad ristis tööpäevad lõpuni teinud. Pausid on väga strateegiliselt headel aegadel, kui tööpäev hakkab 07.30, siis esimene smoko on 10.15 (see aeg läheb kiiresti), 10.30 laksime edasi (aeg läheb VÄGA aeglaselt sel ajal) apple thinningut kuni 12.30, kus on 30 minutine lõuna, tagasi tööle (siin läheb aeg kiiresti) seejärel on 14.30 järgmine ja viimane smoko ning peale seda on 1h15min veel tööpäeva lõpuni (see venib samamoodi). Kraadid on siin ka imelikud, päeval on üle 30 ja õhtul 10 kraadi kandis, peab ikka pusaga ringi käima, ei oleks seda Eesti kliimas küll ette kujutanud.

Jõulude ajal passime vist siin hostelis, kuigi Gretcu meid Perthi kutsus. Aastavahetusel mõtlevad kutid minna Perthi ning mina (kui teised ümber ei mõtle) The Origin festivalile, kus peaesinejaks on Chase & Status, The Examples jnejne, kestab 2 päeva ja hõlmab ka aastavahetuse aega. AAAAA, ärge ära ehmatage, kui teile 31. detsembril kell 18.00 telefon helisema hakkama ja numbriks on mingi pikk ja võõras number, asi lihtne ja loogiline, me oleme siis purjakil ja meil on kell 00.00 :)))

Päevad on päris rutiinseks hetkel muutunud, kuna peame siin per*eaugus oma farmipäevad (88) ära tegema, hetke seisuga on 73 päeva veel, lihtsa arvutuse järgi saavad meie farmipäevad tehtud 22. veebruaril, mis on reedene päev ja päev enne MINU SÜNNIPÄEVA, WOOOOOOOOOOOOOOOHO!!!!!

olge nunnud

NO WORRIES, ALL GOOD ( EI MURE, KÕIK HEA)

Esmaspäeval vormistasime lihtsalt pabereid ja dokumente, et saaks teisipäeval tööle asuda. Peale seda täitmist suruti meile jälle õlle näppu ja eks niimoodi need asjad siin lihtsalt käivad. Priit on 7mest päevast 4 joonud ja asi hakkab siin vaikselt käest minema. Ise oleme nädalavahetusega piirdunud ja üldiselt üritame ka nii jätkata. Kanepit suitsetatakse siin nagu suitsu ja keegi ei tee sellest siin mingit numbrit. Nii siin asi käibki.. Teisipäeval läksime tööle ja järjekordseks toredaks kokkusattumuseks osutus see, et meie ülemus on ilus naine ja eestlane, nimeks Kristel, tal töötab ka mees meiega, Hendrik (28 aastane, niiet sõbrad, kunagi pole hilja siia startida:))). Nad on pärit Otepäält ja ma oletan, et seega harjunud sellise väikelinna eluga nagu siin käib. Manjiumpi on TÄIESTI mõttetu linn – siin on enamus asjad koguaeg suletud, ühtegi normaalset söögikohta POLE ja ühtegi juuksurit ma siin ka näinud pole, fakkk juuu manjiumpppp. Töö ülesandeks on apple thinning (eesti keeles vist õunte harvendamine), peame õunakobratest õunu vähemaks võtma, et nad ilusti kasvada saaksid. Kolmapäevast kuni reedeni siin ainult sadas ja tööd me teha ei saanud, need austraallased on ikka pussyd, väike sadu ja kõik on nelja seina vahel, teki all ja uks ka lukus, Grete ütles et Perthis oli räige torm, katused lendasid, õnneks nii hulluks siin ei läinud. Kui iga hommik teada anti, et tööpäeva pole, asusid siinsed elanikud seda otsekohe tähistama :D. Töö on räigelt tüütav ja sitt aga samas väga kerge. Kuigi kolmapäeval oli tore, et tööle ei pidand minema, siis juba neljapäeval oli päris nutune seis, tegemata päevade eest palka ei maksta ja varsti hakkab meil see lilleline elu siin läbi saama. Õnneks saime laupäeval tööle minna ning uuest nädalast lubab ilusat ilma, ei mure kõik hea. Palka saab iga kahe nädala tagant kolmapäeviti, tunnis saame 19.80 miinus maksud, kätte saab kahe nädala eest 1300dol, ehk 2600dol kuus, mis on umbes 2200eur, TAHAKS PALKA JUBA :))

Reedel oli minu alumise naabri Vicky lahkumispidu ja mängiti igasugu joomismänge, üks jubedamaid on Lay Out, pole kindel kas õigesti mäletan. Mäng käib igatahes niimoodi – kõik seisavad laua ääres ning panevad oma topsi pool jooki, käed pannakse kukla peale ja loetakse kolmest üheni – siis peavad kõik oma topsi ära jooma, topsi laua peale panema (nii et pool on üle ääre ja pool laua peal) ja näpuga seda lööma, niiet see tops salto ära teeb. Kaotaja (inimene, kes viimasena saab hakkama topsi ümber löömisega) peab jooma laua keskel oleva joogi ära (kuhu pannakse viina, veini, õlut ja kõike huvitavat mida leidub). Ise kaotasin ühe mängu ja rohkem ei tahtnud mängida. Priit kaotas ka ühe korra ja läks vetsu kettima :))))... Oja loob siin suhet ühe pilukaga, täitsa haige, tegelt on niimoodi, et see pilukas ajab  Oja taga aga Oja blokib, VEEL :D:D..Laupäeval peale tööpäeva tulid Hendrik ja Kristel siia hostellisse ning rääkisime juttu ning jõime õlut. Minu alla kolis nüüd üks teine tüdruk, kellel öösel ka poiss voodit sisse õnnistamas käis, päris haige bordell..

Kuna siin linnas normaalset söögikohta pole ja mul on nendest fucking kiirnuudlitest nii kopp ees, siis otsustasime Ivaga ise süüa hakata tegema, pole kunagi väga süüa osanud teha, kuid päris hästi on välja kukkunud. Reedel tegime liha ja kartulit , laupäeval tegime pastat lõhe ja koorekastmes (seda vist kutsutakse pasta carbonaraks, palju parem kui Vapianos rsk) ja täna ka mingit pasta rooga.

Pühapäeval, ehk täna sõitsime Manjiumpi jalkamängule, meie hostel vs üks teine hostel, mis siin kandis on ja juhuslikult ma tean, et ka seal peatuvad paar eestlast. Ei suuda ikka sellise palavusega mängida, suht surnud olime peale poolt tundi :)).

FAKK SIIN ON NII SITT NETT ET MA EI SAA PILTE ÜLES PANNA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Tööst ja sellest hostelist lisan pilte järgmine kord.

No worries, all good