Kõik saab korda, aga tegelt ei saaaaaaa

TSAU!!!!

Kõik, kes arvavad, et ma olen blogi unarusse jätnud ning et mul on laisklooma sündroom, palun minge kohe esimese peegli juurde ja häbenege. Alates jaanuari algusest on olnud väga täpne rutiin ning pole olnud kuni tänaseni midagi märkismisväärset kirjutada. Hommikul kell 06.30 on äratus, sööme, kella 07.00 oleme juba auto peal ning sõidame tööle, 07.30 algab töö ning 10.00 on esimene paus, 12.30 on lõuna ning 14.30 on viimane paus. 16.00 lõpeb töö ning 16.30 oleme hostelis tagasi, peseme, sööme ja chillime niisama ning kella 22.00-00.00 vahel juba magama ära ning hommikul uue hooga samu asju tegema. Töötame 6 päeva nädalas ning tavaliselt on pühapäev vaba. Üldiselt pühapäeviti oleme niisama, puhkame välja jnejne...  Vahetame siin hostelis iga nädal tube ja üldse on siin väga palju inimesi. Magamiskohti 75, inimesi üle 100. Paljud magavad telkides, kuigi hosteli omanikul litsentsi ei ole. Eestlasi on juurde lisandunud, nende seas ka Meelis aka Tipp ja Mari-Leen aka Täpp, ehk siis Tipp ja Täpp, kes ei tea, guugeldage...

Sai see igav sissejuhatus lõpuks läbi ja saab hakata rääkima sellest pühapäevast, kui mina, Märt, Madis, Triin ja Kerli otsustasime minna Perthi – tahtsime minna shoppama, kinno, sööma, King’s parki ja üldse vahelduseks linnaluba nautima. Laenasin oma väga healt prantsuse sõbralt Julianilt autot, kuna tema auto sõitis gaasi pealt ning oleksime pidanud odavalt hakkama saama. Pühapäeval kell 06.00 juba ärkasime ja kell 07.00 hakkasime sõitma, esimene peatus Manjis, et kohvi ja võileibu osta. Ostsin bensukast viimase võileiva ning hetkel, kui ma bensukast välja astusin, kukkus see mu käest maha ja nii see võileib mul jäigi söömata. Siis ma veel ei teadnud, et terve mu päev väga halbade juhtumitega seotud on. Jõudsime kella 12ks Perthi ning viisime Kerli linna ära ning hakkasime järgmisesse sihtpunkti sõitma. Enne kohale jõudmist hüppasime läbi ühest teepeal olevast kaubanduskeskusest, et ma saaksin sularaha välja võtta. Sain raha kätte ning kõndisin auto juurde tagasi. Auto juurde jõudes nägin Madise haput nägu ning peagi selgus, et auto on üles öelnud. Julian hoiatas mind, et aku võib vahepeal jamada ning lootsin, et selles ongi asi. Käisin parklas ringi ning küsisin inimestelt, kas neil on autol jumpereid (krokodille), sest meie autol neid ei olnud ning ei olnud ka teistel parklas olevatel autodel. Läksime Märdi ja Madisega kaubanduskeskusesse jumpereid otsima, jätsime Triinu lahtise kapotiga auto juurde. Kaubanduskeskusest me midagi ei leinud, kuid õnneks oli üks 40ndates mees, kes nägi välja, et ta jagab autodest nii mõndagi, Triinule abi pakkunud ning juba krokodega oma auto meie auto külge ühendanud. Ei olnud sellest mingit tolku ning Märt hellas oma sõpradele, kes peagi juba seal samas parklas olid. Tsekkisid kõike, vaatasid kapoti alla, mõtlesid igasugu skeeme, kontrollisid kaitsmeid, kuid viga polnud selles. Ma olin juba suhteliselt paanikas ning üritasin Juliani kätte saada, kuid nagu ikka, ei ole hostelis levi. Peale pikka proovimist sain ta kätte, aga targemaks ikkagi ei saanud, ei oska inglise keeles selle valdkonna sõnu väga soravalt rääkida, kuid rahustasin Juliani maha ja ütlesin, et proovime probleemi üles leida. Peale tunni ajalist arutlemist ja igasuguste teooriate proovimist, ütles mu närv üles ja palusin Märdi sõpru, et nad prooviksid ka oma autoga (mis oli paljupaljupalju vanem kui selle 40ndates kuti auto) meie auto akut laadida. Nägin kuttide näost, et sellest pole mingit kasu, kuna seda on juba proovitud, kuid siiski ajasid nad oma auto meie auto kõrvale ja proovisid. JEEEEEEEEEEEEEE läks tööle, sellel 40ndates kutil oli ikka sitt auto ja supertikuRass lahendas olukorra. Sõitsime peale kahe tunnist pausi edasi, kuid aku ei olnud enam sama. Jõudsime sõprade juurde ning uurisime, kas neil on käepärast krokodille (sest me ei julgenud autot välja suretada), nad vastasid et on ning Madis suretas auto välja. Auto enam tööle ei läinud ning saime auto tänu abile jälle tööle. Soovitati uus aku osta ning läksimegi aku järgi, ostsin 130ne eest uue aku ja sõitsime edasi. Käisime Triinu sõprade juurest läbi, kes on mõlemad targemad autotundjad, kui tõenäoliselt Häkkinen ja Hamilton kokku, igatahes ütlesid nad, et nad on üpris kindlad, et me oma autoga Manjisse ei jõua, tõenäoliselt ütleb aku üles (selleks ajaks olime juba autos kõik akut võtvad asjad välja lülitanud, kuid pimedas peab ikkagi tuledega sõitma ning seda meie aku poleks nende sõnul välja vedanud). Saime aru, et auto on ikkagi suht hapus seisus ja käisime ruttu söömas ja saime isegi 10minti shopata. Olime 7h juba selle auto pärast värisenud ning hakkasime Manjimupi tagasi sõitma. Olime 100km sõitnud, kui järsku mootoritemperatuuri näidik lakke tõusis ning Madis peatas auto kinni. Selge oli, et midagi on totaalselt valesti. Vaatasime Madisega kapoti alla ja jahutusvedelik kees, Madis ütles, et selle autoga enam sõita ei saa. Triin hellas oma samadele sõpradele, kes ütlesid, et autoga me kaugele ei jõua ning nad sõitsid kohale. Ootasime päris kaua neid pimedas, kuid lõpuks nad jõudsid. Läks halvemini, kui ma lootsin. Ma arvasin, et me sõidame Perthi tagasi, jääme ööks neile ning hommikul ostame vajalikud asjad ning parandame auto ära. Nad ütlesid, et autot pole mõtet parandada, parandamine läheb kallimaks kui uus auto. Mõtlesin, et nüüd on küll perses..... Auto 100km Perthist, 250km Manjisse minna, auto ei tööta ning väljas on pime, kujutasin juba mõttes ette, kuidas Juliani uksele koputan ja ütlen talle, et siin on su autovõtmed ja kõik asjad, mis autos olid, aga autot kui ise, enam ei ole... Väga sitt tunne oli ja järsku hakkas Märt rõõmsal viisil laulma Toe Tagi – Palju Õnne Inimesed refrääni

 „Kõik saab korda, nii ma arvasin ka,

kõik saab korda, aga tegelt ei saaaaaaaaa“ - kes seda lugu ei tea, siis minge youtube’i kuulama (vanaema, ära sa mine)

Madis lisas, et ära Rass ära muretse, tass on alati pool- täis mitte pool-tühi

 :D :D

Igatahes tegi see olukorra natukene naljakamaks ning võib öelda, et mul oli reisiseltskonnaga vedanud, sest nad ei lasknud mul väga kassida.

Võtsin autost kõik dokumendid, Juliani ja Anne asjad ning kotid ja pakkisime Triinu sõprade auto peale end. Jõudsime umbes kella 00.00 ajal hostelisse ning sadasime Märdiga Juliani ukse taha. Julian oli rõõmus, et meid nägi, kuid sekund hiljem, kui ta oma asjad ära tundis, ütles ta WTF?? Seletasin talle olukorra ära ning ta oli päris rahulik. Ütles, et see ei olnud minu süü ning see oli aja küsimus, millal auto kokku jookseb. Pakkusin talle natukene valuraha, kuid ÕNNEKS ta ütles, et ei ole vaja. Lisas, et kui oleks keegi teine niimoodi teinud, siis oleks raha vastu võtnud : ))))))))))))))))))))).

Olukord on nüüdseks maha rahunenud ning enam ei mõtle sellele jubedale seiklusele. Loo moraal – ära laena võõra asja!!!!!!!

Tööl saime täna kõige sitema ülesande mis üldse on, seda ütles ka meie farmer :D... Pidime terve päeva rohima, kõik kehaosad kanged, kuid see selleks. Nägime puude vahel kolme redpacki, ühte white tail’i ja FUCKING MADU – Ben oli oma rea lõppu jõudnud ja järsku hakkas karjuma, läksime kohale ja nägime korralikku vihmaussi, umbes 1.2meetrist.Ka asjatundja farmer imestas, et madu oli sinna jäänud ning polnud inimlärmi peale ära lohisenud. Iva siiamaani shokis (kutil on foobia) ja ega ise ka ei tahaks enam ühtegi sellist looma näha.

LOODAN, ET POLNUD VÄGA PIKK JA IGAV LUGEDA, PANGE ÄGEDALT KALLID SÕBRAD !!!!!!!!!!!!!! üle 4000 kliki blogil, 5 helget klikki ka Lõuna-Koreast, ägeeee, aitäh kallid sõbrad, et te mul ikka silma peal hoiate:)