Elu parim aeg

UUUH pole pikka aega kirjutanud, ei oska isegi kusagilt alustada. Proovin siiski meenutada ja mõtted üles kirjutada (kuna paljud on kahelnud, kas ma üldse enam kirjutan – ka mina ise)...

Eelmise blogiposti lõpetades hakkasin kohe mitut pokkeriturniiri mängima ning võitsingi ühe.. JACKPOT ja 2500daala!!! Edasi on päris kiiresti ja lõbusalt läinud. Samal nädalavahetusel kolisin siia korterisse sisse, üks üürnikest (Kent) läks Taisse lõbutsema ja nii ma kolisingi korteri parimasse tuppa, kaaselanikeks olid tol hetkel hea sõber ja vana koolivend Andre ning kaks kutti Tartust. Vahepeal kolis üks kuttidest üpris nahhaalselt välja ja jäime kolmekesi, sel pühapäeval tuli Kent tagasi ja kõik lõppes õnneks õnnelikult. Kolmandal korrusel on veel üks eestlaste korter, kus elavad kolm neiut ja üks kutt, enamasti on kas nemad meie juures all, või meie nende juures üleval. Igav meil siin ei hakka

Esimese nädala elasin lihtsalt sisse ning suurt midagi ei teinud, mängisin pokkerit ja võtsin elu kui working-holiday visa holiday poolt. Ei olnud isegi ühtegi tööotsa välja otsinud, olin liiga mugavaks muutunud. Teadsin, et Andre töö juurde otsitakse töötajaid. Andre töötab (arvatavasti) siinse piirkonna kõige suuremas automüügi-ostu kohas. Äri seisneb selles, et firma ostab inimestelt odavalt autod ja teeb need korda ning paneb kallimalt müüki. Firmal on üle 700 auto ning väga paljud autod koguaeg ringluses (kas remondis, hoolduses jne). 

Andre tööks on uhkeid autosi inimestele ette viia, või siis lihtsalt neid parkida erinevatesse kohtadesse. MAXLEBO ja 20dol tunnis. Mina (kuna teadsin, et inimest otsitakse pesuosakonda) tegin vabal nädalal paar cvd ja ühte kirjutasin, et olen töödanud Eestis sama töö peal 5 kuud. Sama nädala reedel läksin Andrega lihtsalt kaasa ja sain oma tulevase bossiga kokku, vahetasime paar sõna ja esmaspäevast olin juba tööl. Nädalavahetusel uurisin töö kohta ja kõik kinnitasid, et see on hästi kerge töö. Esimese päeva lõpuks olin omadega väga läbi. Töö seisneb selles, et meile pargitakse autod ette ja me peame valima auto, puhtaks pesema ja viima järgmisesse osakonda (salongipuhastusse). Kõlab kergelt, aga........ EI OLEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE... Kõige pealt happe ja pigieemaldajaga auto põhja alt, seejärel kapoti alt ja siis auto iga väikseim detail. Lõpuks kerge shampoonipesu ja ongi finito. Kõlab kergelt? AGA EI OLE. Kujuta ette, et sulle tuleb kaevandusest täiesti sitane auto, mis on kaetud mingi kuradi punase tolmuga, mis on end põhimõtteliselt värvi sisse söönud. Igatahes nüüd olen seda pea 3 nädalat teinud ja alles nüüd saan öelda, et olen lõpuks asja käppa saanud. Töötan ABN-iga, mis tähendab seda, et ma ei maksa Austraaliale makse. Mingismõttes töötan FIE-na, lähen tööle millal tahan, teen pause millal tahan, lähen töölt ära millal tahan ja mitte keegi mitte midagi ei ütle. Palka saan autode pealt, ehk makstakse nii palju, kui teha viitsin ja jõuan. Töötajaid on palju ja seltskond on väga äge, iga reede tellib boss räigelt süüa ja juua. Sama tööd mis mina teevad veel kaks kutti, üks inglane ja teine prantslane. Kui mina teenisin esimene nädal keskmiselt 80dol päevas, teisel nädalal umbes 110 ja nüüd 140, siis nemad teevad päevas keskmiselt 250, mis teeb nädalas 1250 kätte. Varsti jõuan ka sinna ja no siis me enam tööst ei räägi:)))... Olen saanud sõita päris huvitavate autodega :D

Sai lõpuks selle tööjutuga ühele poole ja kõik teie sõbrad, kes te olete vaadanud viltu, kui ma teie küsimusele mis töö on? olen vastanud, et liiga keeruline jutt ja ma kirjutan varsti blogis, siis nüüd ehk saate aru, miks on nii keeruline seda töökirjeldust paari sõnaga anda, ei taha ju ka ainult öelda, et aa pesen autosi, mis ise? :D

Nädalavahetused on päris hullud olnud, esiteks pole ammu linnas pidutsenud ja teiseks pole üheski Austraalia suurlinnas pidutsenud. Esimese nädalavahetuse esimesel päeva käisime lihtsalt kesklinnas ringi ja avastasin linna, teisel päeval läksime klubisse, kuhu ma lihtsalt lampi sisse ei saanud. Siinmail on nad üpris ranged alkoholijoobes inimeste koha pealt, teinekord visatakse isegi kaineid inimesi välja väitega, et te olete liiga purjus... Sisenedes peab!!!! pass kaasas olema ja lõpuks peale küsimusele vastamist, et aind paar õlut sai baaris joodud, tehakse sinust ja su passist pilt. Järgneval nädalavahetusel käisime Andrega kasiinos, olin varem vaid Las Vegases kasiinodes ringi jalutanud, kuid lauas mänginud varem ei olnud. Väga äge kogemus oli ja õhtu lõpetasin +590 dollariga, mille sai ka samal õhtul laiaks löödud, võimas tasuta õhtu vähemalt:)... 

Mingi nädalavahetuse tegime väikse pundiga kihlveo, et ei joo alkoholi ja nii oligi, keegi ei murdunud. Samal nädalavahetusel sai ka esimest korda Austraalias olles kinos käidud, olin seda nii igatsenud, kuid kahjuks ei olnud film midagi erilist...

Üldiselt olen taas rutiini sisse saanud ning pole probleemi hommikul üles saada ja tööle tõtata, peab küll rongiga minema, kuid oleme Andrega otsustanud peagi auto osta ja siis saab peale tööd ka natukene midagi teha, siiani oleme suht tuima kodus pannud. Enamus vabast ajast chillime hoovis

Plaaninud oleme üldse palju, kuid teoorias on kõik tugevad. Eks tulevikus ole näha, mis saama hakkab. Üritan ikka teid ka kõiki asjaga kursis hoida. Sooja kevadet teile ja tulge juba palun AUSTRAALIASSE ära, kaua ma teid paluma pean?!

Talupojariided seljast, ülikond selga!

Pole päris pikka aega kirjutanud, esiteks nagu ikka, ei olnud millestki väga kirjutada, kuid nüüdseks on päris palju muutunud ja on ka üksjagu kirjutamist.. Alustan sealt, kust pooleli jäi. Minu sünnipäeva järgneval nädalavahetusel jõudis Märdile ja Madisele mõistus koju ja nad otsustasid farmitöö pooleli jätta ning linna tagasi minna. Triinu võtsid ka kaasa, kuid tema läks tagasi Eestisse. Nädala sees oli ikka sama jama, iga päev tööd, peale tööd trenni ja võtsin uuesti ka pokkeri mängimise käsile, et õhtuti nii igav poleks. Vahepeal vahetasin tuba, mis sobis hästi, sest tuba oli rohkem privaatne ja nett oli ka toas päris hea, võimaldas mängida nii, et ei pidanud toast lahkumagi ...

Peale seda nädalavahetust, kui Madis, Triin ja Märt olid ära läinud, läksime mina, Markko, Mari-Liis ja Kerstin Margaret Riverile eesmärgiga linna välja minna. Keegi oli kusagilt kuulnud, et seal peaks klubi olema (mida loomulikult ei olnud!) ja hästi palju baare (oli vaid 2 ja need pandi kell 22 kinni), igatahes me Markkoga hakkasime juba autos võtma ja kohale jõudes polnud meist palju alles... Järgmisel päeval sõitsime piirkonnas ringi ja avastasime uusi ägedaid kohti, samal ajal kui ma mõtlesin, kas mul on kunagi nii paha olla olnud. 

Sellele järgnes rutiinne nädal ja järgmisel nädalavahetusel läksime enamus eestlastega kanuutama, see oli päris fun. Tripp algas valges ja tagasi kanuutasime juba pimedas. 

 

Selle nädalavahetusele järgnes rutiinne nädal kuni neljapäevani, kui ma tööl avastasin ennast mõtlemast, et miks ma ikka veel siin olen. Teadsin, et farmipäevad saavad tehtud alles esimesel aprillil, kuid oli variant, et kui ma farmerit palun, siis ta kirjutab mulle mu vajalikud päevad ära. Reedel võtsin juba farmipäevadelehe kaasa ja palusin farmerit – vedas, sain oma vajalikud päevad ilusti kirja ning nüüd saan taotleda ka teise aasta viisat!! 

Siin on mõned pildid, mis tööl olen teinud. (Ausalt öeldes, kui ma neid pirne ja selle viimase pildi emotsioone vaatan, siis mul läheb meel pahaks, aga õnneks on see elu nüüd läbi :)))))

 

 

 

 

 

Peale reedest tööpäeva sõitsime linna, ostsin seljakoti ja bussipileti ning juba pühapäeva hommikul 12.18 olin bussi peal teel Perthi.

Pühapäeval jõudsin ja kuna ma sain päkkerisse toa alles esmaspäevast, siis Andre tuli mulle rongijaama vastu ja sõitsime tema poole. Ta korterist lähevad kohe kutid teisele poole ja üks kutt läheb Taisse, seega juba laupäeval kolin sinna sisse. Hetkel elan Billabongi backpackeris, mis on kandideerinud mitmel aastal parimaks päkkeriks Lääne-Austraalias. Maksin 6 päeva eest sama palju, kui maksin Manjis 7 päeva eest, kuigi elasin seal palju kehvemates tingimustes. Kella 06.00-10.00 on siin hommikusöök tasuta, kohvi, tee, röstsaiad, erinevad müslid, juustud, vorstid jnejnejnejne). Hetke päevaplaan ongi selline – hommikul ärkan üles, tangin end all täis ja tulen tuppa pokkerit mängima, õhtul kella 18 paiku lõpetavad sõbrad töö ja kõnnin nende korterisse (mu tulevane elukoht asub siit päkkerist vaid paari kildi kaugusel ja linn on samuti vägaväga lähedal!!!!) Elan kuueses toas, veel eile olid siin toas neli prantslannat, kes olid väga vaimustunud, et ma oskasin mõned laused nende keeles öelda. Nüüd nad kolisid Fremantlesse, kuid lubasid mõni nädalavahetus linna tulla ja sellest ka märku anda;)

  

Basseini ääres saab ka võrku mängida ja kohe päkkeri kõrval on suur jalkaväljak, millel olen ka juba õnneks mängida saanud.

Igatahes tunnen, et olen väga õnnelik, et sain Manjist tulema ja saan hakata linnas asju ajama. Paar töökohta olen välja vaadanud, kuid aktiivsemalt hakkan tegelema järgmine nädal, kui olen uude kohta end sisse seadnud. Hetkel polegi väga ette mõelnud, kolin korterisse, otsin töö ja edasi kulgen spontaanselt. Iva, Oja ja Priit vist lahkuvad Manjist see pühapäev, suunal Melbourne ja nad panevad vist rohkem rõhku farmitööle, edu neile ja eks kunagi kohtun ka nendega, Melbournei kavatsen ise ka kunagi jõuda, kuid millal........ ei tea.

Nüüd hakkab rohkem infot läbi jooksma ja on ka oodata tihedamaid blogiposte.

ZIUUU

Rassi ja Eesti sünnipäev

Kõigepealt lõpetan tööjutu, siis on sellega ühel pool. Oa farmis sai töö otsa ning mind pandi Juliani, ühe teise prantslase ning ühe asiaadiga ühte teise õunafarmi tööle, töötame 5 päeva nädalas, kaheksa tundi päevas ning saame tunnipalka. Samal ajal teised kutid töötavad ikka seal samas farmis (ka Iva läks kahjuks tagasi) ning saavad palka kasti pealt, mida nad peavad õuntega täitma (üks kast kaalub 350kg õunu). Ühe täis kasti hind on igale töötajale 40 dollarit. Kui sa päevas teed umbes 7-8 kasti, siis sa võid väga rahul olla, sest sa saad rohkem palka, kui inimesed kes töötavad tunnitasuga. Ainus jama on selles, et praegu alles õunad valmivad ning nad teevad kahe peale umbes 7 kasti päevas. Tööpäevad on ka pikemad, 9,5h. Alguses ähvardas farmer nagu ka siis, kui mina veel seal töötasin, et kui igaüks 4 kasti ära ei tee, siis laseb lahti ja nii mitu päeva järjest. Kuttidel oli mott ikka väga maas ning nad plaanisid sealt isegi ise ära tulla... Aga loodetavasti saavad õunad varsti valmis ja kuna kutid on peaaegu sama pikad kui mina, siis nad teevad 20 kasti päevas ja teenivad nii palju, et pangakonto hakkab üle ajama!!!

 Laupäeval oli taas minu sünnipäev ning erinevalt eelmisest aastast, möödus see natukene soojemas keskkonnas, kui Otepää puhkekeskus ja Kuutsemägi :)). Hommikul läksin traditsiooniliselt Manjimupi kohvikusse, mis on väga hubane ja omab wifit, sain maitsvalt kõhu täis ning sain ka paari joodikuga Eestist skypes videokõnet harrastada. Lõunal tulin hostelisse tagasi ning mu prantsuse sõbrad eesotsas Juliani ja Annega olid mulle kööki koos õhupallidega sünnipäeva lõuna teinud – soolased ja magusad crepid – ma pole ammu nii maitsvat süüa saanud. Mina, kui suur pannkoogi armastaja, õppisin prantslastelt ka uue nipi, pange pannkoogile suhkrut ja pigistage sidrunist vedelikku peale, POLE MIDAGI PAREMAT OLEMAS!!! Sain neilt ka sünnipäeva kingiks uued ägedad billabongi püksid, mis olid küll väikesed, aga küllap neil pole ühtegi nii pikka sõpra varem olnud, igatahes peagi saan kätte ka õige suurusega püksid :) veel sain kingiks ägeda postkaardi koos kõikide hostelis elavate inimeste sünnipäevasoovidega, äratuskella, palju maiustusi ja kaheksa aastat vana viski, JEHHUUUUU Õhtul oli suure laua taga eestlastega istumine, Mari-Leen, kel ka juhuslikult minuga samal päeval sünnipäev on, oli laua maitsvate suupistete ja kartulisalatiga täitnud, sõime-jõime ja kätte jõudis pühapäev... Iva võitis Austraalia Päeva puhul oleva võistluse (kõige parema väljanägemisega meesnaine) ning sai selle vaeva eest ka väärilise tasu – tema ja 10 sõpra viiakse õlletehasesse ning buss ja bussijuht on tema käsutuses 5 tundi. Ärkasime juba kell 8 üles (noh, kes ärkas, kes mitte, Priit näiteks ei suuda peale joomist üles ärgata, isegi kui ta eelmisel õhtul miljoni dollari peale kihla veab:)).. Buss pidi väljuma kell 09.00 aga nagu austraallaste puhul on tavaline, väljus buss alles peale 12.00, see oligi isegi hea, sest Gretc, kes iga päev töötab, jõudis ka just töölt tagasi koju ning sai meiega kaasa tulla. Sõitsime õlletehasesse ning sõime-jõime, arvasime, et saame tuuri õlletehases teha, aga olime väga valesti aru saanud, see oli lihtsalt restoran. Igatahes koht oli väga ilus ja toit oli ka väga maitsev.

Järgmised peatused olid alkopood, siidritehas, kus sai tasuta väga kalleid siidreid degusteerida, Diamond Tree, mille otsa sa saad mööda puud ronida

Piirkonna kõige kuulsama ja vanema puu vaatasime üle ja paar ilusat kohta veel. Lõpuks olid kõik üpris läbi ja tagasi jõudes mindi magama ära, et esmaspäeval töönädalaga alugust teha. Ise tegin veel Eestisse läbi skype paar videokõnet, nii hea oli pere ja sõpru näha. Hostelis on endiselt väga palju inimesi, kuid see on ka mingil määral hea. Näiteks üks kena itaallanna on 7 aastat kodumaal juuksurina töötanud ning peale siinset tööpäeva on nõus ka hostelielanikel madalama hinnaga, kui ükskõik kus mujal juuksurisalongis, juukseid lõikama.

Aitäh Allar ja Hardy, kes te mu sünnipäeva Eestis väga suviselt tähistasite ning selle ka jäädvustasite! Aitäh kõigile, kes kirjutasid midagi originaalset ja aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid ja mulle õnne ning edu soovisid!! Pange ägedalt!!

Miks on backpacker olla halb?

Esimene negatiivse tooniga post, aga kirjutan seda sellepärast, et paljud (arvatavasti inimesed, kel on tekkinud plaan Austraaliasse tulla) on küsinud minu käest, et kas tõesti elu ongi nii lilleline ja pole midagi halba öelda? Siiani pole olnud, kuid tegelikult on nüüd tulev jutt ka mingismõttes üpris loogiline asjade käik. Nimelt kohtlevad austraallased (eelkõige ülemused;farmerid) backpackereid kui väga kergesti väljavähetavat personali (backereid on palju ja kui keegi ei sobi, võetakse kiiresti keegi teine). See ei ole vingumine, ma lihtsalt seletan, miks mina ja Ingmar töö meie farmis kaotasime. Esiteks, seetõttu, et praegu on kahe hooaja vaheline aeg ning töö sai otsa ja polnud nii suurt kollektiivi vaja. Teiseks, et me tegime sitta tööd. Ma tunnistan, et lõpus läksin lohakamaks ning tundsin, et motivatsioon langenud. Töötasin seal farmis 29 novembrist 6 veebruarini, seda on veidi üle kahe kuu. Peale ühte kuud töötamist hakkas pihta, et võtan liiga palju õunu maha koos vartega, see järel tekkis probleem, et olen liiga palju lehti puudelt maha võtnud. Ei teinud seda tahtlikult, kuid üritasin edaspidi siiski tähelepanelikum olla. Järgmiseks probleemiks oli, et tegime Ingmariga liiga aeglaselt tööd (olime mõned päevad viimaste seas, kuid enamasti ikka eesotsas või siis nimekirja keskel). Need probleemid ei olnud väga suured ning saime thinninguga (õunte harvendamisega) farmis ühele poole, 2 kuud tööd ning kõik 18 blokki thinnitud. Well done! Nüüd oligi kätte jõudnud kahe hooaja vaheline aeg ning farmeritel pole nii palju tööd pakkuda. Mõtlesime, et ükskõik mis töö on, peamine et saame edasi töötada. Õnneks meie tore farmer leidiski meile pisut tööd, kuid mina arvan, et ta ei tahtnud kellegile otse näkku öelda ja lootis, et töölised lähevad ise ära, kui neile sitta tööd anda ja hakata täiega näkku panema. Igatahes, thinnimine sai läbi, olime motti puuduse käes juba vaevlemas, kuna kõik mis tegime oli „halvasti tehtud“ ja ikkagi leiti meile uus töö – eelmises blogipostis ütlesin, et pidime terve päeva rohima ning ka farmer ütles, et see on maailma kõige kehvem töö. Viimased nädal aega töötasime seda sama asja tehes. Mina, Andreas ja Iva tegime seda tööd igapäevaselt 8 tundi päevas; Ben, Priit, Oja, Hendrik ja Garreth käisid vahel harva midagi muud tegemas. Igatahes esimeste päevadega oli kõigil sellest tööst kõriauguni ning ka peale tööd tundsin, et kuttidel seal hulgas ka mul on väike stress, ei tahtnud magama minna, sest kui ärkad, tead et pead otse tööle sõitma. Igatahes kolmandal päeval pandi (eesti keeles vist) vihmutid tööle(elektrooniline seade, mis puid kastab – neid on igal pool ning pole võimalik kuivaks jääda). See oli viimane piisk karikasse ning küsisime et mis toimub?! Meie toonane supervisor ei osanud seda mulle ära seletada ning ütles et farmer käseb seda teha, igatahes ta sai aru, et ma olen närvis ning kutsus farmeri kohale meile seletama. Farmer tuli otse minu juurde ning küsis et mis värk on, küsisin, et miks me peame töötama, kui vihmutid töötavad (korraga töötavad vihmutid vaid mõnes blokis, blokke on kokku 18). Ta seletas, et esiteks on maapind pehmem ning on kergem umbrohtu välja kakkuda ja teiseks, et kui me näeme, et vihmutid töötavad, siis me ei lõhu ära neid?????????!!!! Mind ajas see jutt naerma ning ütlesin lihtsalt okei ja töötasin edasi. Järgmisel päeval töötasime taas nii, et kõik läbimärjaks said. Kõik tundsid, et see on alandav ja meile lihtsalt pannakse näkku. Tegime umbes ühte vahet kusagil tund-kaks, oleneb kui hull olukord reas oli. Viiendal päeval tuli meie prantsuse supervisor ja ütles, et kui me ühte rida 20 minutiga ära ei tee, siis homme tulevad teised backpackerid seda tööd tegema. Ma nägin kuttide nägusi ja kõik väljendusid ühtlaselt MIDA VI*** MIS TOIMUB?!?! Igatahes tegime terve päeva nagu hullud tööd, kõik olid täiesti surnud. Päeva lõpus tuli farmer ja ütles, et pool kollektiivi enam ei tööta, seal hulgas mina ja Ingmar. Nüüdseks tunnistan ausalt, olen väga õnnelik, et ei pea sinna enam tagasi minema. Nad rohivad ikka edasi... Saime Ivaga ühe vaba päeva ning peale seda tuligi juba päev, kui hosteli omanik oli meile uue töö leidnud, töötan nüüd koos Juliani, Märdi, Mari-Leenu, Ingmari ja paari asiaadiga, korjame ube – väga kerge ja chill töö. Olin ka närvilisemaks muutumas, seda tean nüüd, kui seal enam ei tööta. Igatahes see on lugu sellest, kuidas üks negatiivne uudis saab ka närverahustav olla. Eks järgmises postis kirjutan, kas töö on püsiv ning mis meie farmipäevadest saab. Jutu mõte on see, et kui sa oled backpacker, siis sind koheldakse nagu.... ah otsustage ise :)) Igatahes, siin on viide Allari blogist, härra tegi tööl pilte ning üritas seletada mida me seal teeme. Elust natukene hostelist ja lõpus on ka sellest kenast härrast lõpus üks ilus pilt – neiud võin vabalt numbri anda... boooooom oja :D

Allari Blogi

tema blogisse juurdepääsuks vajutage "Allari blogi"

Kõik saab korda, aga tegelt ei saaaaaaa

TSAU!!!!

Kõik, kes arvavad, et ma olen blogi unarusse jätnud ning et mul on laisklooma sündroom, palun minge kohe esimese peegli juurde ja häbenege. Alates jaanuari algusest on olnud väga täpne rutiin ning pole olnud kuni tänaseni midagi märkismisväärset kirjutada. Hommikul kell 06.30 on äratus, sööme, kella 07.00 oleme juba auto peal ning sõidame tööle, 07.30 algab töö ning 10.00 on esimene paus, 12.30 on lõuna ning 14.30 on viimane paus. 16.00 lõpeb töö ning 16.30 oleme hostelis tagasi, peseme, sööme ja chillime niisama ning kella 22.00-00.00 vahel juba magama ära ning hommikul uue hooga samu asju tegema. Töötame 6 päeva nädalas ning tavaliselt on pühapäev vaba. Üldiselt pühapäeviti oleme niisama, puhkame välja jnejne...  Vahetame siin hostelis iga nädal tube ja üldse on siin väga palju inimesi. Magamiskohti 75, inimesi üle 100. Paljud magavad telkides, kuigi hosteli omanikul litsentsi ei ole. Eestlasi on juurde lisandunud, nende seas ka Meelis aka Tipp ja Mari-Leen aka Täpp, ehk siis Tipp ja Täpp, kes ei tea, guugeldage...

Sai see igav sissejuhatus lõpuks läbi ja saab hakata rääkima sellest pühapäevast, kui mina, Märt, Madis, Triin ja Kerli otsustasime minna Perthi – tahtsime minna shoppama, kinno, sööma, King’s parki ja üldse vahelduseks linnaluba nautima. Laenasin oma väga healt prantsuse sõbralt Julianilt autot, kuna tema auto sõitis gaasi pealt ning oleksime pidanud odavalt hakkama saama. Pühapäeval kell 06.00 juba ärkasime ja kell 07.00 hakkasime sõitma, esimene peatus Manjis, et kohvi ja võileibu osta. Ostsin bensukast viimase võileiva ning hetkel, kui ma bensukast välja astusin, kukkus see mu käest maha ja nii see võileib mul jäigi söömata. Siis ma veel ei teadnud, et terve mu päev väga halbade juhtumitega seotud on. Jõudsime kella 12ks Perthi ning viisime Kerli linna ära ning hakkasime järgmisesse sihtpunkti sõitma. Enne kohale jõudmist hüppasime läbi ühest teepeal olevast kaubanduskeskusest, et ma saaksin sularaha välja võtta. Sain raha kätte ning kõndisin auto juurde tagasi. Auto juurde jõudes nägin Madise haput nägu ning peagi selgus, et auto on üles öelnud. Julian hoiatas mind, et aku võib vahepeal jamada ning lootsin, et selles ongi asi. Käisin parklas ringi ning küsisin inimestelt, kas neil on autol jumpereid (krokodille), sest meie autol neid ei olnud ning ei olnud ka teistel parklas olevatel autodel. Läksime Märdi ja Madisega kaubanduskeskusesse jumpereid otsima, jätsime Triinu lahtise kapotiga auto juurde. Kaubanduskeskusest me midagi ei leinud, kuid õnneks oli üks 40ndates mees, kes nägi välja, et ta jagab autodest nii mõndagi, Triinule abi pakkunud ning juba krokodega oma auto meie auto külge ühendanud. Ei olnud sellest mingit tolku ning Märt hellas oma sõpradele, kes peagi juba seal samas parklas olid. Tsekkisid kõike, vaatasid kapoti alla, mõtlesid igasugu skeeme, kontrollisid kaitsmeid, kuid viga polnud selles. Ma olin juba suhteliselt paanikas ning üritasin Juliani kätte saada, kuid nagu ikka, ei ole hostelis levi. Peale pikka proovimist sain ta kätte, aga targemaks ikkagi ei saanud, ei oska inglise keeles selle valdkonna sõnu väga soravalt rääkida, kuid rahustasin Juliani maha ja ütlesin, et proovime probleemi üles leida. Peale tunni ajalist arutlemist ja igasuguste teooriate proovimist, ütles mu närv üles ja palusin Märdi sõpru, et nad prooviksid ka oma autoga (mis oli paljupaljupalju vanem kui selle 40ndates kuti auto) meie auto akut laadida. Nägin kuttide näost, et sellest pole mingit kasu, kuna seda on juba proovitud, kuid siiski ajasid nad oma auto meie auto kõrvale ja proovisid. JEEEEEEEEEEEEEE läks tööle, sellel 40ndates kutil oli ikka sitt auto ja supertikuRass lahendas olukorra. Sõitsime peale kahe tunnist pausi edasi, kuid aku ei olnud enam sama. Jõudsime sõprade juurde ning uurisime, kas neil on käepärast krokodille (sest me ei julgenud autot välja suretada), nad vastasid et on ning Madis suretas auto välja. Auto enam tööle ei läinud ning saime auto tänu abile jälle tööle. Soovitati uus aku osta ning läksimegi aku järgi, ostsin 130ne eest uue aku ja sõitsime edasi. Käisime Triinu sõprade juurest läbi, kes on mõlemad targemad autotundjad, kui tõenäoliselt Häkkinen ja Hamilton kokku, igatahes ütlesid nad, et nad on üpris kindlad, et me oma autoga Manjisse ei jõua, tõenäoliselt ütleb aku üles (selleks ajaks olime juba autos kõik akut võtvad asjad välja lülitanud, kuid pimedas peab ikkagi tuledega sõitma ning seda meie aku poleks nende sõnul välja vedanud). Saime aru, et auto on ikkagi suht hapus seisus ja käisime ruttu söömas ja saime isegi 10minti shopata. Olime 7h juba selle auto pärast värisenud ning hakkasime Manjimupi tagasi sõitma. Olime 100km sõitnud, kui järsku mootoritemperatuuri näidik lakke tõusis ning Madis peatas auto kinni. Selge oli, et midagi on totaalselt valesti. Vaatasime Madisega kapoti alla ja jahutusvedelik kees, Madis ütles, et selle autoga enam sõita ei saa. Triin hellas oma samadele sõpradele, kes ütlesid, et autoga me kaugele ei jõua ning nad sõitsid kohale. Ootasime päris kaua neid pimedas, kuid lõpuks nad jõudsid. Läks halvemini, kui ma lootsin. Ma arvasin, et me sõidame Perthi tagasi, jääme ööks neile ning hommikul ostame vajalikud asjad ning parandame auto ära. Nad ütlesid, et autot pole mõtet parandada, parandamine läheb kallimaks kui uus auto. Mõtlesin, et nüüd on küll perses..... Auto 100km Perthist, 250km Manjisse minna, auto ei tööta ning väljas on pime, kujutasin juba mõttes ette, kuidas Juliani uksele koputan ja ütlen talle, et siin on su autovõtmed ja kõik asjad, mis autos olid, aga autot kui ise, enam ei ole... Väga sitt tunne oli ja järsku hakkas Märt rõõmsal viisil laulma Toe Tagi – Palju Õnne Inimesed refrääni

 „Kõik saab korda, nii ma arvasin ka,

kõik saab korda, aga tegelt ei saaaaaaaaa“ - kes seda lugu ei tea, siis minge youtube’i kuulama (vanaema, ära sa mine)

Madis lisas, et ära Rass ära muretse, tass on alati pool- täis mitte pool-tühi

 :D :D

Igatahes tegi see olukorra natukene naljakamaks ning võib öelda, et mul oli reisiseltskonnaga vedanud, sest nad ei lasknud mul väga kassida.

Võtsin autost kõik dokumendid, Juliani ja Anne asjad ning kotid ja pakkisime Triinu sõprade auto peale end. Jõudsime umbes kella 00.00 ajal hostelisse ning sadasime Märdiga Juliani ukse taha. Julian oli rõõmus, et meid nägi, kuid sekund hiljem, kui ta oma asjad ära tundis, ütles ta WTF?? Seletasin talle olukorra ära ning ta oli päris rahulik. Ütles, et see ei olnud minu süü ning see oli aja küsimus, millal auto kokku jookseb. Pakkusin talle natukene valuraha, kuid ÕNNEKS ta ütles, et ei ole vaja. Lisas, et kui oleks keegi teine niimoodi teinud, siis oleks raha vastu võtnud : ))))))))))))))))))))).

Olukord on nüüdseks maha rahunenud ning enam ei mõtle sellele jubedale seiklusele. Loo moraal – ära laena võõra asja!!!!!!!

Tööl saime täna kõige sitema ülesande mis üldse on, seda ütles ka meie farmer :D... Pidime terve päeva rohima, kõik kehaosad kanged, kuid see selleks. Nägime puude vahel kolme redpacki, ühte white tail’i ja FUCKING MADU – Ben oli oma rea lõppu jõudnud ja järsku hakkas karjuma, läksime kohale ja nägime korralikku vihmaussi, umbes 1.2meetrist.Ka asjatundja farmer imestas, et madu oli sinna jäänud ning polnud inimlärmi peale ära lohisenud. Iva siiamaani shokis (kutil on foobia) ja ega ise ka ei tahaks enam ühtegi sellist looma näha.

LOODAN, ET POLNUD VÄGA PIKK JA IGAV LUGEDA, PANGE ÄGEDALT KALLID SÕBRAD !!!!!!!!!!!!!! üle 4000 kliki blogil, 5 helget klikki ka Lõuna-Koreast, ägeeee, aitäh kallid sõbrad, et te mul ikka silma peal hoiate:)

UUEL AASTAL UUE HOOGA

JEEEE, käes on 2013, 2012 aastat tagasi vaadates ja mõeldes, kuidas läks, siis võin päris rahule jääda. Juunis sain reservi, suvel töötasin kuni oktoobrini Cinamonis ja juba esimesel novembril jõudsin Austraaliasse. Sõjaväes sain palju kogemusi ja sõpru juurde ja sama ka Austraalias. Uus aasta sai vastu võetud sama tundega mis jõulud. Lumeta, pereta ja paljude sõpradeta :))). Mul on hea meel, et see kõige kulukam periood aastas läbi on saanud ning nüüd saab hakata jälle tööle ja hakata plaane mõtlema, mis uuel aastal teha. Kindlasti tahaks raha koguda ja samas tahaks ka raha kulutada igasuguste ägedate asjade peale, näiteks mõtlen viimasel ajal päris palju benjihüppest, kui see ära teha siis tahaks ka juba langevarjuga hüpata.. Peale selle sooviks ära surfamise ning miks mitte, ka lumelauaga (olen kuulnud, et isegi Austraalias saab kusagil kätt proovida ja ka Uus-Meremaal on see võimalus) sõita, võimalik et seda igatsen isegi kõige rohkem. Siis oleme mõelnud kusagil juunis-juulis minna Taisse ja/või Balile paariks nädalaks, aga eks seda puhkuseplaani on natukene aega planeerida. Kõigepealt peab farmipäevad (üle kahe kuu veel) ära tegema, seejärel linna kamba peale maja võtma, tööl käima (sest Perthis saab töö eest rohkem palka - teame kahte suurt firmat, kuhu kandideerida ja kust saab 30-35dol tunnis!!).

Jõuludel oli meil 39 kraadi ja väga väga umbne ja palav. Igatsesin räigelt lund, aga nonääääääääääääääed, päev peale jõule sadas taevast korgisuuruseid rahetükke alla ja muidu ilus roheline muru, oli kaetud rahetükkidega nagu oleks lumi maha sadanud, see oli VÄGA äge vaatepilt ja nagu ma aru saan, siis ka suht harv juhus, kuna kõik inimesed tegid pilte sellest. Kahjuks ise ei saa siia pilte üles panna, aga plaanin varsti midagi ette võtta..

Kui jõulud läbi olid, siis käisime veel 3 päeva poolikult tööl, sest ilm läks väga kuumaks, üle 40 ja päikese käes veel hullem. 29. detsebril käisime veel pool päeva tööl ja peale tööd sõitsime (ühes autos Kristel, Hendrik, Andreas ja Grete ja teises autos mina, Oja, Iva, Priit ja Gretcc) Margaret Riverisse. Sõitsime mööda ranna äärt ringi ja otsisime kohta, kuhu ööseks jääda. Leidsimegi lõpuks natukene linnast kaugemal ühe kõige ilusama ranna, mida ma näinud olen ja jäime sinna telkima. Istusime liivarannal ookeani ääres, jõime, kuulasime mussi ja vaatasime kuidas tähed taevast alla sadasid. Kui kellegil palav hakkas siis läks otse ujuma, kui ma käisin siis ühtegi haid ei näinud, aga kui Priit ja Hendrik käisid, siis ujus mõlema jala vahelt läbi Ray?? ja kui Gretc käis, siis ta nägi delfiini. Paar päeva hiljem nägid Priit ja Iva ka delfiini päris pikalt, joppas kuttidel. Enamus seltskonnast jäi õhtu jooksul randa magama ja me Kristeli ja Gretciga toimetasime kõik joodikud telki magama :D.. 30. detsembril ehk järgmisel päeval sõitsime veel seal kandis ringi ja avastasime maailma. Kella kolmeks tõid kutid meid Margaret Riverisse, sest pidime Gretciga minema Mandurahsse, et sealt minna 25km eemale Pinjarrasse The Origin festivalile. Jõudsime õhtul kohale ja nautisime festivali, kell 2 sai läbi ja sõitsime tagasi Mandurahse, et seal oodata 3 tundi rongi, et sõita Perthi, kell 7 sain magama ja päeval kell 3 hakkasime Perthist tagasi Mandurahse liikuma, aga nagu ikka, ei lähe kõik plaanipäraselt. Rongid ei sõitnud meie vajalik marsuudil, olevat mingi elektririke olnud. Toodi asendusbussid ja hakkasime sõitma, kui muidu oleks umbes ühe tunni konditsioneeriga rongis sõitnud, siis nüüd läks kõvasti üle kahe tunni ja ilma igasuguse tuuleta.. Mandurah rongijaamas õnneks vedas ja saime taksot jagada kahe austraallasega ja saime ilusti Pinjarrasse ära. Uue aasta võtsin vastu, kui laval olid Chase & Status, päris hulllllllllllllllllllllllllllllllllllllll!! Enne keskööd hellas ema Eestist, kuigi neil oli alles kell 18.00 saamas ja soovisime üksteisele ilusat aastat. Hiljem, kui teil kell 00.00 oli ja mul 06.00, siis otsustasid ka paar sõbrannat ja paar sõpra mulle head uut aastat soovida, aitäh, et te oma raha kulutasite ja mulle helistasite:D... Kaotasin oma päikeseprillid ära (anna andeks Savi :((() ja plätud?!? Festivalil oli hästi palju inimesi, kes kõik nautisid sajaga hetke.. Kõik joogid olid 10dol ja neid sai kallutatud omajagu... Üldiselt läks selle aastavahetusega liiga palju raha, kuid samas........... jõulud ja aastavahetus on alati kuluderohke aeg. Nüüd saab ilma mureta iga päev taas tööd teha ning varsti enam ei kassi selle raha pärast, vaid mõtlen kui lahedad jõulud ja aastavahetus mul olid. HÄSTI EDUKAT UUT AASTAT TEILE KÕIKIDELE, KES TE SEDA LOETE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Varsti proovin teha ühe blogiposti ainult piltidest, sest mul oleks teile NIIIIIIIIIIIIIIIniiiiiiniiiii palju näidata :((((!!!!

JÕULUD + RUTIIN

Oleme iga päev tööl käinud, eelmise nädala laupäev pidi meil vaba olema, kuid kuidagi oli hosteli omanik ja Priit üksteisest mööda rääkinud ning me pidime ühte teise farmi tööle minema. Jamasti oli vaid see, et me saime seda teada reede öösel vastu laupäeva, hetkel kui me Manjimupist (käisime Hendrikul ja Kristelil külas) tagasi jõudsime. Ma olin endale ühe 0.7l viski (JIM BEAM!!) ostnud ning selle peaaegu hävitanud. Äratus pidi olema kell 05.15, mina läksin voodisse 04.00 läbi midagi, kuna Scott ja kõik teised inimesed tähistasid oma viimast päeva hostelis, enamus ägedatest inimestest läksidki ära Balile, osad tulevad küll jaanuaris-veebruaris tagasi, kuid seni kaua on siin küll igav. 05.15 pidi olema äratus ja 05.35 kõik bussi peal. Bussist olid puudu 4 eestlast, Iva, Al, Priit ja Raz. Naomi (hosteli omanik) hakkas tube läbi kammima, et meid bussi peale saada ja tööle viia. Kella kuueks olid Iva, Priit ja Al bussi peal, kuid Raz oli zombie ja ei ärganud üles... Õnneks Naomi kuri ei ole, kuna eestlased on väga töökad ning 3 kutti tegid 4 kuti töö üpris kiiresti ära, mis sest et kõigil tuumapohmell oli :)). Ise ei tunne ka väga halvasti selle olukorra pärast, kuna kui oleks tööle läinud, siis oleks järjest 18 päeva töödanud, tänu sellele sain ühe vaba päeva, mis tuli kasuks. Päeval, kui teised tööl olid, sain kätte Gretcu, kes tegi teatavaks uudise, et ta tuleb Perthist bussiga siia hostelisse. Ta peab ka farmipäevad ära tegema ja milleks minna kuhugi võõrasse, kaugesse kohta, kui ta teab, et 4 ägedat eesti kutti töötavad ja elavad Manjimupis, that's the spirit! Hea uudis halval päeval teeb tuju heaks ja peale seda uudist ma rohkem ei kassinud, et ma tööle ei jõudnud. Gretc läheb jaanuaris vist Adelaide, üldiselt on saatus meie reisimarsuudi üpris sarnaselt kujundanud ja tegelt tahaks ka siit juba ära minna. Tahaks ringi trippida ja uusi huvitavaid paiku avastada, aga eks see plaan kujuneb välja järgmine aasta. Olen väga õnnelik, et maailmalõppu ei tulnud ning eks uuel aastal uue hooga. Peas võtab ilmet väike plaan, koju tagasi kavatsen tulla 2014 suveks ja peale suve kuhugi edasi, kas Austraaliasse, Uus-Meremaale, Kanadasse või kuhugi neljandasse kohta seda veel ei tea, aga ma räägin mõni teine kord plaanist pikemalt, midagi kindlat hetkel nagunii ei ole, äkki olen juba kuu aja pärast kodus :).

Eile tööle minnes tegi üks asiaatide juhitud auto avarii, kaotas kurvis juhitavuse ja pani üle katuse. Õnneks jäid kõik terveks ja on siin tagasi, auto vist läheb mahakandmisele. Üpris ohtlik värk.

Kui me Perthis veel olime ja iga hommik aussiejobsis käisime, siis kohtasime seal palju eestlasi, üks päev nägime kohe ära, et on kaks uut eestlast, kes tunduvad pisut vanemad ja intelligentsemad, vahetasime paar sõna ja läksime oma teed. Umbes nädal tagasi tulid aga meie farmi 2 uut eestlast ja tegemist oli samade inimestega, keda me aussiejobsis kohtasime, Grete ja Andreas???? Kuidagi tuli jutu käigus välja, et Andreas on Jakob Westholmi Gümnaasiumi lõpetanud nagu minagi, ainsa erinevusega, et kui ma esimesse klassi läksin, siis tema läks kümnendasse.. Hästi tore seltskond on kokku sattunud ning võimalik, et aastavahetusel me lähme koos nendega (Kristeli, Hendriku, Grete ja Andreasega) siinse piirkonna kõige ilusamasse ja kõige suuremate lainetega randa paariks päevaks telkima ja chillima, eks näis.

Igatahes on mu blogil neli uut fänni ja kuna ma olen eelnevates blogipostides natukene valet informatsiooni jaganud, siis nüüd pean selle heastama. Kristel on pärit Tallinnast, mitte Otepäält ning pean oma sõnad tagasi võtma väikelinna elu koha pealt - 02/12/12 NO WORRIES; ALL GOOD ( EI MURE, KÕIK HEA) blogipost - „Teisipäeval läksime tööle ja järjekordseks toredaks kokkusattumuseks osutus see, et meie ülemus on ilus naine ja eestlane, nimeks Kristel, tal töötab ka mees meiega, Hendrik (28 aastane, niiet sõbrad, kunagi pole hilja siia startida:))). Nad on pärit Otepäält ja ma oletan, et seega harjunud sellise väikelinna eluga nagu siin käib. Manjiumpi on TÄIESTI mõttetu linn."

Eestlasi on siin nüüdseks 15, väga nõme, sest kõik teised rahvused on siin vähemuses, aga me väga ei suhtle „uute“ eestlastega, mina isiklikult chillin koguaeg prantslastega, oleme väga headeks sõpradeks saanud, enamus lähevad 26. detsembril Full Moon Partyle Taisse ja sealt edasi Aasiasse trippima, kuid tulevad veebruaris tagasi, Anne ja Julian, kellega ma kõige paremini läbi saan, tulevad tagasi õnneks juba 18. jaanuaril. Siin hostelis on jõulude puhul suur pidu. Tasuta alkohol ja söök, kõike pidi lademetes saama. Siis on siin veel selline üritus nagu secret santa, igaüks sai ühe nime, kes jõuludeks siia hostellisse jäävad ning ülesandeks on teha 5-10dollarine kingitus. Mina suutsin õnne kombel valida Juliani ning kuna ma tahtsin talle nagunii kingitust teha, siis vedas väga. Ostsin talle ta isikliku piljardikii (läks PISUT rohkem, kui 10 daala, aga sõbrad on olulisemad kui raha), kuna ta veedab enamus oma vabast ajast piljardilaua taga. Olen suht kannatamatu ja tahaks talle kohe selle ära kinkida, aga peab paar päeva veel kannatust varuma.

Kolmapäeval oli meil palgapäev, saime KAHE nädala eest 1480 daala ja seda on päris palju võrreldes Eesti KUUpalgaga. Täna oli meil vaba päev ja sõitsime Bunbury, sinna on umbes 120km ja see on ainus lähim linn, kus on Mc Donalds, Hungry Jack, KFC, riidepoed jne. Shoppasime ja sõime ning nüüdseks oleme tagasi hostelis. Hetkel on siin suhteliselt igav, kuid pole hullu, varsti tulevad inimesed igaltpoolt tagasi ja jätkub äge elu.

Ilusaid jõule ja veel paremat uut aastat soovib teile RASSSSSSSSSSSSS, pange ägedalt ja tulge siia külla mulle :)