JÕULUD + RUTIIN

Oleme iga päev tööl käinud, eelmise nädala laupäev pidi meil vaba olema, kuid kuidagi oli hosteli omanik ja Priit üksteisest mööda rääkinud ning me pidime ühte teise farmi tööle minema. Jamasti oli vaid see, et me saime seda teada reede öösel vastu laupäeva, hetkel kui me Manjimupist (käisime Hendrikul ja Kristelil külas) tagasi jõudsime. Ma olin endale ühe 0.7l viski (JIM BEAM!!) ostnud ning selle peaaegu hävitanud. Äratus pidi olema kell 05.15, mina läksin voodisse 04.00 läbi midagi, kuna Scott ja kõik teised inimesed tähistasid oma viimast päeva hostelis, enamus ägedatest inimestest läksidki ära Balile, osad tulevad küll jaanuaris-veebruaris tagasi, kuid seni kaua on siin küll igav. 05.15 pidi olema äratus ja 05.35 kõik bussi peal. Bussist olid puudu 4 eestlast, Iva, Al, Priit ja Raz. Naomi (hosteli omanik) hakkas tube läbi kammima, et meid bussi peale saada ja tööle viia. Kella kuueks olid Iva, Priit ja Al bussi peal, kuid Raz oli zombie ja ei ärganud üles... Õnneks Naomi kuri ei ole, kuna eestlased on väga töökad ning 3 kutti tegid 4 kuti töö üpris kiiresti ära, mis sest et kõigil tuumapohmell oli :)). Ise ei tunne ka väga halvasti selle olukorra pärast, kuna kui oleks tööle läinud, siis oleks järjest 18 päeva töödanud, tänu sellele sain ühe vaba päeva, mis tuli kasuks. Päeval, kui teised tööl olid, sain kätte Gretcu, kes tegi teatavaks uudise, et ta tuleb Perthist bussiga siia hostelisse. Ta peab ka farmipäevad ära tegema ja milleks minna kuhugi võõrasse, kaugesse kohta, kui ta teab, et 4 ägedat eesti kutti töötavad ja elavad Manjimupis, that's the spirit! Hea uudis halval päeval teeb tuju heaks ja peale seda uudist ma rohkem ei kassinud, et ma tööle ei jõudnud. Gretc läheb jaanuaris vist Adelaide, üldiselt on saatus meie reisimarsuudi üpris sarnaselt kujundanud ja tegelt tahaks ka siit juba ära minna. Tahaks ringi trippida ja uusi huvitavaid paiku avastada, aga eks see plaan kujuneb välja järgmine aasta. Olen väga õnnelik, et maailmalõppu ei tulnud ning eks uuel aastal uue hooga. Peas võtab ilmet väike plaan, koju tagasi kavatsen tulla 2014 suveks ja peale suve kuhugi edasi, kas Austraaliasse, Uus-Meremaale, Kanadasse või kuhugi neljandasse kohta seda veel ei tea, aga ma räägin mõni teine kord plaanist pikemalt, midagi kindlat hetkel nagunii ei ole, äkki olen juba kuu aja pärast kodus :).

Eile tööle minnes tegi üks asiaatide juhitud auto avarii, kaotas kurvis juhitavuse ja pani üle katuse. Õnneks jäid kõik terveks ja on siin tagasi, auto vist läheb mahakandmisele. Üpris ohtlik värk.

Kui me Perthis veel olime ja iga hommik aussiejobsis käisime, siis kohtasime seal palju eestlasi, üks päev nägime kohe ära, et on kaks uut eestlast, kes tunduvad pisut vanemad ja intelligentsemad, vahetasime paar sõna ja läksime oma teed. Umbes nädal tagasi tulid aga meie farmi 2 uut eestlast ja tegemist oli samade inimestega, keda me aussiejobsis kohtasime, Grete ja Andreas???? Kuidagi tuli jutu käigus välja, et Andreas on Jakob Westholmi Gümnaasiumi lõpetanud nagu minagi, ainsa erinevusega, et kui ma esimesse klassi läksin, siis tema läks kümnendasse.. Hästi tore seltskond on kokku sattunud ning võimalik, et aastavahetusel me lähme koos nendega (Kristeli, Hendriku, Grete ja Andreasega) siinse piirkonna kõige ilusamasse ja kõige suuremate lainetega randa paariks päevaks telkima ja chillima, eks näis.

Igatahes on mu blogil neli uut fänni ja kuna ma olen eelnevates blogipostides natukene valet informatsiooni jaganud, siis nüüd pean selle heastama. Kristel on pärit Tallinnast, mitte Otepäält ning pean oma sõnad tagasi võtma väikelinna elu koha pealt - 02/12/12 NO WORRIES; ALL GOOD ( EI MURE, KÕIK HEA) blogipost - „Teisipäeval läksime tööle ja järjekordseks toredaks kokkusattumuseks osutus see, et meie ülemus on ilus naine ja eestlane, nimeks Kristel, tal töötab ka mees meiega, Hendrik (28 aastane, niiet sõbrad, kunagi pole hilja siia startida:))). Nad on pärit Otepäält ja ma oletan, et seega harjunud sellise väikelinna eluga nagu siin käib. Manjiumpi on TÄIESTI mõttetu linn."

Eestlasi on siin nüüdseks 15, väga nõme, sest kõik teised rahvused on siin vähemuses, aga me väga ei suhtle „uute“ eestlastega, mina isiklikult chillin koguaeg prantslastega, oleme väga headeks sõpradeks saanud, enamus lähevad 26. detsembril Full Moon Partyle Taisse ja sealt edasi Aasiasse trippima, kuid tulevad veebruaris tagasi, Anne ja Julian, kellega ma kõige paremini läbi saan, tulevad tagasi õnneks juba 18. jaanuaril. Siin hostelis on jõulude puhul suur pidu. Tasuta alkohol ja söök, kõike pidi lademetes saama. Siis on siin veel selline üritus nagu secret santa, igaüks sai ühe nime, kes jõuludeks siia hostellisse jäävad ning ülesandeks on teha 5-10dollarine kingitus. Mina suutsin õnne kombel valida Juliani ning kuna ma tahtsin talle nagunii kingitust teha, siis vedas väga. Ostsin talle ta isikliku piljardikii (läks PISUT rohkem, kui 10 daala, aga sõbrad on olulisemad kui raha), kuna ta veedab enamus oma vabast ajast piljardilaua taga. Olen suht kannatamatu ja tahaks talle kohe selle ära kinkida, aga peab paar päeva veel kannatust varuma.

Kolmapäeval oli meil palgapäev, saime KAHE nädala eest 1480 daala ja seda on päris palju võrreldes Eesti KUUpalgaga. Täna oli meil vaba päev ja sõitsime Bunbury, sinna on umbes 120km ja see on ainus lähim linn, kus on Mc Donalds, Hungry Jack, KFC, riidepoed jne. Shoppasime ja sõime ning nüüdseks oleme tagasi hostelis. Hetkel on siin suhteliselt igav, kuid pole hullu, varsti tulevad inimesed igaltpoolt tagasi ja jätkub äge elu.

Ilusaid jõule ja veel paremat uut aastat soovib teile RASSSSSSSSSSSSS, pange ägedalt ja tulge siia külla mulle :)

RUTIIN RUTIIN RUTIIN

On pisut üle nädala viimasest postist möödas. Esiteks pole võimalik blogi uuendada, kuna siin tõesti pole üldse levi. Selleks, et saaks telefonile paar pulka levi peab kõndima siit hostelist u 100 m eemale mäe otsa :)))). Teine võimalus on osta siit 10 daala eest wifikoodikaart, mis kestab 100 minutit, aga võib öelda et see on aeglane kui tigu. Kui Eestis on nett igalpool saadaval (jah, sõjaväes sai metsas seda järgi katsetatud), siis siin seda isegi linnast 10km metsas ei leidu.

Ajasime Ivaga juuksed maha, ma 6 mm ja Iva 10 mm, sest siin ei ole võimalik paksude juustega elada, mul olid viimati nii lühikesed juuksed sõjaväes ja Ival kunagi kui ta väike laps oli.

Üks hea sõber küsis mu käest hiljuti, kust mul üldse tuli mõte Austraaliasse tulla, mõtlesin, et vastan siia, kuna see on tegelt päris äge jutt. Täpselt aasta tagasi, kui ma Kuperjanovis aega teenisin ja kui me olime järjekordses metsalaagris ja postil, istusin telefoniga facebookis ja uurisin mis toimub. Nägin et paar tuttavat olid just Austraaliasse jõudnud ja olid pildid üles laadinud, rannas ja lühikesed riided seljas, päike lõõmas taga. Kui me seal lume sees istusin ja vaatasin, kuhu ma jõudnud olen, siis otsustasin, et pean ka sinna ära saama ja siin ma nüüd olen. Tervitused rms Kukrusele, kõikidele kapralitele ja srs Raamatule ja teistele sõpradele, kes hetkel peavad ajateenistuses vanglas püsima. Vähemalt ei lähe teil päikesekreemi vaja :)

Siin on elu nagu ikka. Töö ja peale tööd samad tegevused. Mari-Liis küsis üks päev minu käest kus kandis olen ja mis teen, vastasin talle ja viisakusest uurisin tema tegevuste kohta ka, ta pidi Queenslandi (Aussie teise otsa, põhja) farme otsima minema. 2 päeva hiljem tulime töölt koju ja Mari-Liis oli koos oma sõbrannaga meie hostellisse kolinud. Sõbranna läks tal minema, kuid Mari-Liis otsustas siia jääda, nüüd laupäeval tal tulevad veel 2 sõbrannat ja 2 sõpra siia. Suht nõme, Eesti tuleb igale poole kaasa, see on selles suhtes halb, et kui meie neljakesi olime juba siia seltskonda sisse sulanud ja istusime kõik ühises ringis ja suhtlesime nendega ja kujutage ette, et nüüd tuleb siia veel 5 eestlast. On suhteliselt loogiline, et eestlased hakkavad omaette hoidma ning tekib kaks seltskonda. Mulle see igatahes ei meeldi, aga mis teha, ei saa kedagi minema ka ajada.

Inimesed on siin jätkuvalt sõgedad (näiteks Priit magas teisipäeval ja ta narinaaber lendas kell 4 öösel täis peaga magama, Priit ärkas selle peale üles, kui tüüp oma häda kappi tegi, kus ka Priidu riided olid :DDDD, siin väga vahet pole, kas tegemist on reede või esmaspäevaga), kuid oleme kõigiga sõbraks saanud, eriti suhtleme prantslastega, kes on hästi sõbralikud ja toredad, käisime just ükspäev peale tööpäeva kängurusid söötmas ja katsumas, nad on nii kaua toredad, kuni sa neid ei näe otse enda ees, kui sa autoga maanteel 100km/h sõidad, paraku on sellised juhtumeid siin maal väga palju...

Tööd oleme teinud kümnest päevast üheksal ning plaan on jätkata seda RUTIINI, kuigi on üpris vastik hommikuti üles tõusta. Hommikul kõik palvetame, et vihma hakkaks sadama ja saaksime day offi, aga kui tööle oleme juba jõudnud, siis läheb päev rutiinselt ja kiiresti. Käed liiguvad tööpäeva lõpuni ühes rütmis ning mõtled koguaeg millestki muust ja aeg lendab kiiresti. Olen päris palju asju selgeks mõelnud, aga nendest mõni teine kord. Tööpäev jääb ära, kui väljas on 37 kraadi, ühel korral oli 36.5 ja teisel korral 35. Õhk ei liigu ja päike paistab lagi pähe, siis on küll selline tunne, et tahaks ära surra. Õnneks on Bec (meie farmer, põhiülemus) lasknud teha enda farmi juurde ilusa tiigi, kus me smokode ja lõuna ajal ujumas saame käia. Teistel päevadel oleme saanud vihma, nahk tahab keha küljest ära tulla, aga oleme siiani kõik pasa alla neelanud ja hambad ristis tööpäevad lõpuni teinud. Pausid on väga strateegiliselt headel aegadel, kui tööpäev hakkab 07.30, siis esimene smoko on 10.15 (see aeg läheb kiiresti), 10.30 laksime edasi (aeg läheb VÄGA aeglaselt sel ajal) apple thinningut kuni 12.30, kus on 30 minutine lõuna, tagasi tööle (siin läheb aeg kiiresti) seejärel on 14.30 järgmine ja viimane smoko ning peale seda on 1h15min veel tööpäeva lõpuni (see venib samamoodi). Kraadid on siin ka imelikud, päeval on üle 30 ja õhtul 10 kraadi kandis, peab ikka pusaga ringi käima, ei oleks seda Eesti kliimas küll ette kujutanud.

Jõulude ajal passime vist siin hostelis, kuigi Gretcu meid Perthi kutsus. Aastavahetusel mõtlevad kutid minna Perthi ning mina (kui teised ümber ei mõtle) The Origin festivalile, kus peaesinejaks on Chase & Status, The Examples jnejne, kestab 2 päeva ja hõlmab ka aastavahetuse aega. AAAAA, ärge ära ehmatage, kui teile 31. detsembril kell 18.00 telefon helisema hakkama ja numbriks on mingi pikk ja võõras number, asi lihtne ja loogiline, me oleme siis purjakil ja meil on kell 00.00 :)))

Päevad on päris rutiinseks hetkel muutunud, kuna peame siin per*eaugus oma farmipäevad (88) ära tegema, hetke seisuga on 73 päeva veel, lihtsa arvutuse järgi saavad meie farmipäevad tehtud 22. veebruaril, mis on reedene päev ja päev enne MINU SÜNNIPÄEVA, WOOOOOOOOOOOOOOOHO!!!!!

olge nunnud

NO WORRIES, ALL GOOD ( EI MURE, KÕIK HEA)

Esmaspäeval vormistasime lihtsalt pabereid ja dokumente, et saaks teisipäeval tööle asuda. Peale seda täitmist suruti meile jälle õlle näppu ja eks niimoodi need asjad siin lihtsalt käivad. Priit on 7mest päevast 4 joonud ja asi hakkab siin vaikselt käest minema. Ise oleme nädalavahetusega piirdunud ja üldiselt üritame ka nii jätkata. Kanepit suitsetatakse siin nagu suitsu ja keegi ei tee sellest siin mingit numbrit. Nii siin asi käibki.. Teisipäeval läksime tööle ja järjekordseks toredaks kokkusattumuseks osutus see, et meie ülemus on ilus naine ja eestlane, nimeks Kristel, tal töötab ka mees meiega, Hendrik (28 aastane, niiet sõbrad, kunagi pole hilja siia startida:))). Nad on pärit Otepäält ja ma oletan, et seega harjunud sellise väikelinna eluga nagu siin käib. Manjiumpi on TÄIESTI mõttetu linn – siin on enamus asjad koguaeg suletud, ühtegi normaalset söögikohta POLE ja ühtegi juuksurit ma siin ka näinud pole, fakkk juuu manjiumpppp. Töö ülesandeks on apple thinning (eesti keeles vist õunte harvendamine), peame õunakobratest õunu vähemaks võtma, et nad ilusti kasvada saaksid. Kolmapäevast kuni reedeni siin ainult sadas ja tööd me teha ei saanud, need austraallased on ikka pussyd, väike sadu ja kõik on nelja seina vahel, teki all ja uks ka lukus, Grete ütles et Perthis oli räige torm, katused lendasid, õnneks nii hulluks siin ei läinud. Kui iga hommik teada anti, et tööpäeva pole, asusid siinsed elanikud seda otsekohe tähistama :D. Töö on räigelt tüütav ja sitt aga samas väga kerge. Kuigi kolmapäeval oli tore, et tööle ei pidand minema, siis juba neljapäeval oli päris nutune seis, tegemata päevade eest palka ei maksta ja varsti hakkab meil see lilleline elu siin läbi saama. Õnneks saime laupäeval tööle minna ning uuest nädalast lubab ilusat ilma, ei mure kõik hea. Palka saab iga kahe nädala tagant kolmapäeviti, tunnis saame 19.80 miinus maksud, kätte saab kahe nädala eest 1300dol, ehk 2600dol kuus, mis on umbes 2200eur, TAHAKS PALKA JUBA :))

Reedel oli minu alumise naabri Vicky lahkumispidu ja mängiti igasugu joomismänge, üks jubedamaid on Lay Out, pole kindel kas õigesti mäletan. Mäng käib igatahes niimoodi – kõik seisavad laua ääres ning panevad oma topsi pool jooki, käed pannakse kukla peale ja loetakse kolmest üheni – siis peavad kõik oma topsi ära jooma, topsi laua peale panema (nii et pool on üle ääre ja pool laua peal) ja näpuga seda lööma, niiet see tops salto ära teeb. Kaotaja (inimene, kes viimasena saab hakkama topsi ümber löömisega) peab jooma laua keskel oleva joogi ära (kuhu pannakse viina, veini, õlut ja kõike huvitavat mida leidub). Ise kaotasin ühe mängu ja rohkem ei tahtnud mängida. Priit kaotas ka ühe korra ja läks vetsu kettima :))))... Oja loob siin suhet ühe pilukaga, täitsa haige, tegelt on niimoodi, et see pilukas ajab  Oja taga aga Oja blokib, VEEL :D:D..Laupäeval peale tööpäeva tulid Hendrik ja Kristel siia hostellisse ning rääkisime juttu ning jõime õlut. Minu alla kolis nüüd üks teine tüdruk, kellel öösel ka poiss voodit sisse õnnistamas käis, päris haige bordell..

Kuna siin linnas normaalset söögikohta pole ja mul on nendest fucking kiirnuudlitest nii kopp ees, siis otsustasime Ivaga ise süüa hakata tegema, pole kunagi väga süüa osanud teha, kuid päris hästi on välja kukkunud. Reedel tegime liha ja kartulit , laupäeval tegime pastat lõhe ja koorekastmes (seda vist kutsutakse pasta carbonaraks, palju parem kui Vapianos rsk) ja täna ka mingit pasta rooga.

Pühapäeval, ehk täna sõitsime Manjiumpi jalkamängule, meie hostel vs üks teine hostel, mis siin kandis on ja juhuslikult ma tean, et ka seal peatuvad paar eestlast. Ei suuda ikka sellise palavusega mängida, suht surnud olime peale poolt tundi :)).

FAKK SIIN ON NII SITT NETT ET MA EI SAA PILTE ÜLES PANNA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Tööst ja sellest hostelist lisan pilte järgmine kord.

No worries, all good

KÕIGEPEALT ALLAMÄGE, SEEJÄREL ÜLESMÄGE

Reedel hakkas kell 16.00 tööpäev ja lõppes kell 22.00. Mõlemal õhtul lasti lõpetuseks ilutulestikku, see kestis pikemalt ja nägi välja uhkem, kui Tartus aastavahetusel taevasse lastav värk. Iva ja Priit tulid õhtul kella kaheksa ajal lõbustusparki ringkäigule, saime kõik tasuta sõita kõikide Jenny pargi ridedega ja ma sain oma wave swingeriga umbes 20 korda sõita. FUNFUNFUN. Oz-Danny (üks Jenny töötajatest) jäi ootamatult haigeks ning üks töökoht nädalavahetuseks vabanes. Grete sebiski ühe tüüpidest veel tööle ja õnnelikuks valituks osutus Priit. Töötasime kuni laupäeva õhtuni, et pühapäeval Manjiumpi working-hostelisse jõuda. Olemegi päral, aga sellest huvitavast kohast räägin hiljem. Reedel ja laupäeval juhtus täiesti uskumatuid asju. Alustades sellisest juhusest, et Grete ja Oja ei teadnud üksteist enne, kui ma neid tutvustasin. Ühiseks sõbraks kujunes neil üks neiu Tartust, kuid see pole veel midagi. Peale tööpäeva lõppu istusime jälle karavani ümbes ja rääkisime juttu, kui tuli meie seltskonda umbes 50ndates austraallane nimega Jordan Jackson Tupac (JAAAAA :D:D), ta rääkis et ta teab ka kahte eestlast, kes paar aastat tagasi tema juures töötasid. Jutu käigus tuli välja, et see sama neiu, keda Gretc ja Oja teavad, oligi see sama neiu, kes Tupaci juures varem töötas, haige kokkusattumus. Järgmine tore kokkusattumus on see, et Grete on wave swingeri peal töötanud 5 kuud ning pole kordagi näinud, et keegi ketiks. Reede õhtul õnnestus kellegil suu valgeks saada ja ma pidin seda koristama. Laupäeval oksendas ka mingi tüüp, otse mulle jala peale, KUI FUCKING VÕIMALIK SEE ON :)))?? Järgmine tore asi, mis minuga juhtus oli see, et üldiselt ei saja siin väga tihti. Kirjutasin, et Albanys teisel päeval sadas terve päeva, kahjuks sadas ka Wanneroos (kus me tööl olime see nv) padukat ja tuli ka rahet ja jäime tänu sellele oma rahaboonusest ka ilma. Kui algul lootsin, et ei pea oma jalanõusi ära viskama, kuna üritasin säästa neid vihma käest, siis peale ühe tüübi okset oma jalanõudel, pidin ka teised ja viimased Eestist kaasavõetud jalanõud ära viskama. Laupäeva õhtul saime Jennylt raha kätte (mina 660dol, Priit 310dol ja Oja 360dol mina nelja, nemad kahe päeva eest) ja jätsime kõigiga hüvasti, isegi kurb oli sellest lahedast seltskonnast lahkuda, Jenny pakkus küll veel töökohta, kuid ma ei tea kas mul seda hetkel vaja läheb.. Laupäeval alustasime sõitu Manjiumpi, olime 80km sõitnud, kui avastasin et mul pole kotti enam, kotis oli läpakas, kõik riided + lõhnad jms. Paaniliselt hakkasime tagasi sõitma ja ma hellasin koguaeg Gretele, kel telefon kusagil eemal oli. Pika helistamise peale sain ta kätte ning ta jooksis turvade juurde, et kas nad on leidnud midagi. ÕNNEKS olid turvad selle leidnud ja ma sain oma koti peale pikka tõestamist tagasi kätte. Ei tasu peale 16h tööd kiirelt asju pakkida ja kiirelt tuld panna. KUI HÄSTI SAAB MINNA EKSSSSSSS..

Pühapäeval jõudsime siia hostellisse (nädal 140dollarit) ja nüüd alles hakkab nalja saama (st, et hakkab ülesmäge minema). Ise ka naeran, kui praegu kirjutan. Me oleme sattunud HIPILAAGRISSE!! Järjekordne kokkusattumus on see, et siin hostelis peatub üks Eesti naine, kellega ma Tartus Cinamonis koos töötasin hahaha. Esimene asi, mis meilt küsiti, kui me siia jõudsime, oli et kas me eestlased joome ka ikka? Hakkasime siis aeglaselt (sest siin juuakse õlle 5 minutiga ära ja seda kastide viisi) õlut jooma, mis me ostsime ning järgnes väga huvitav õhtu. Scotti-scott ütles, do you wanna see something funny? Enne kui vastata jõudsime, tõmbas ta püksid alla ja ühe kannika peale oli kirjutatud NO ja teise kannika peale ENTRY, fakk ma pole ammu nii kõveras olnud :D. Kõik olid kella 8ks wasted ja 10neks enamus magasid juba, ise läksin ka peale 10t magama ja oi fakk mis tsirkus see öö oli. Mu all magavad 2 lesbit, kes armastasid oma asju teha valjuhäälselt ja avameelselt ja seda ühe öö jooksul mitu korda. Magan naril teisel korrusel, niiet ma ärkasin öösel voodi kõikumise peale mitu korda üles lol. Siin on ligi 60 inimest, umbes 20 nendest on pilud, siis on palju iirlasi, inlgasi, prantslasi jnejne. Hipilaagriks saab seda seepärast nimetada, kuna tundub, et siin seks ei ole häbiasi ja huvilised harrastavad seda teha suhteliselt avalikult. Teiseks ei ole ma mitte kunagi näinud nii palju kanepit ja inimesi, kes nii palju kanepit suitsetavad. KALLID SUGULASED JA TUTTAVAD – ärge nüüd arvake, et mina ja mu sõbrad siin suitsetame. Kui ma jätaks need asjad mainimata, siis ei saaks ma anda kirjeldust sellele kohale, kuhu me sattunud oleme. Naised on siin üpris suure kondiga ja ei ole väga kenad. Ainus ilus naine, keda ma kohanud siin maal olen, töötab Perthis lõbustuspargis ja ta on ka eestlane, niiet see ütlus, et EESTI NAISED on parimad, on tõsi :))!

Homme kell 07.00 hakkab farmis tööpäev ja peame siin urkas 3 kuud istuma, selleks et oma farmipäevad tehtud saaks ja saaks ka teist aastat siia veetma tulla. Tööst ja sellest kohast, kus me oleme, kirjutan ja pildistan pikemalt järgmises postis. Siin hostelis on ka palju eestlasi läbi käinud -

Hellasin täna päeval Marekule, chill oli rääkida vahelduseks mõne sõbraga juttu. Nii üle viskab facebookis chattimine, kirjutan siis kui teised on offline ja vastu kirjutatakse, kui mina offline olen, JAMA..

PÄIKEST TEILE KALLID EESTLASED!!

ei saanud üleeile üles laadida, kuna siin levi nii sitt. oleme tööl käinud ja elu näinud, kuid sellest kirjutan teile järgmine kord :))) ei saa ka enamus pilte laadida, kuna nett ülisitt :S

ELAMISTINGIMUSED

Paralleele saab tõmmata sõjaväe ja igasuguste huvitavate laagrite/malevatega :)))

See kord kirjutan, kuidas me elame, mis raha eest kõhu täis saab ja kõike muud huvitavat. Kõik, kes on algusest peale lugenud ja kaasa elanud, teavad, et me elasime päkkeris 4 päeva ning siis ostsime auto. Oleme autos elanud nüüdseks juba üle kahe nädala. Positiivseks pooleks saab lugeda, et me oleme oma kulud minimaalseks tõmmanud. Ööbime autos, jah 4 suurt meest, aga õnneks on meil suur auto, kuhu mahub ilusti ära. Negatiivseks pooleks saab jällegi lugeda, et kusagil kella 6 ajal hakkab autos väga palav. Seega kerime kõik aknad alla, aga siis tulevad need fucking kärbsed sisse ja need ei ole kärbsed, keda te Eestis olete harjunud nägema, need ahvid üritavad suhu ja ninna ronida, väga rõve ja häiriv... Sööme auto juures (selleks on meile koos autoga kaasa antud välipliit + nõud). Toitu ostame tavaliselt Colesist (põhimõtteliselt nagu Selver Eestis, aind et neid on palju rohkem ning kaupa on palju rohkem ja kõik on kallim :D). Tulistame suht regulaarselt kiirnuudleid, ülepäeviti oleme ka Hungry Jackis või kusagil söömas käinud, kuid kiirnuudlid on head, TÕESTI HEAD, need nuudlid maksavad 2.60 (5 pakki sees) ja need on kõige odavamad! Sees on tšillit ja igasuguseid vürtse, ülimaitseeeev mmmmmm. 

 Piim on siin suht sitt, ma tavaliselt ostan kohvi ja kakao vahepealset maitsvat külma jooki, väga maitsev! Kui nuudlitest kopp ees, siis ostame saia ja muna, saab kõhu täis küll. Algul oli väga raske aru saada, miks austraallased mune soojas hoiavad, aga küllap sel pole mingit vahet. Pesemas käime ookeani ääres, kuna ookean on teatavasti päris soolane, siis randades on ka mageveedushid, õnneks leidsimegi ühes rannas, et majas on ka need dushid ja oleme saanud iga hommik seal käia, külm vesi küll, kuid vähemalt saab pesta :D! Üldse on äge, et me saame öelda, et me oleme igal pool elanud, kuna oleme tõesti pea iga öö uues kohas olnud.  Toiduhinnad võite kõik kahega korrutada ja olenevat inimese palgast palga 5-8ga ja saate umbes aimu, mis siin toimub. Huvitav tähelepanek, austraallased ei joo viina, nad joovad kas õlut või viskit, kui sa neile „vodka“ ütled, siis nad hakkavad nägu krimpsutama :D :D... Suitsuhinna võite kümnega korrutada, umbes poole odavam on ise osta paberid, filtrid ja tubakas ning endale ise suits keerata, seda harrastavad enamus noored siin. Kuid kes pole veel näinud suitsupakki, kus on 50 suitsu on sees, siis voila :))

Esmaspäeval täiendasid kutid veel cv-sid ja tegid ära RSA (Responsibility to Serve Alcohol) listsentsi, et saaks hipodroomile või baari tööle, kuid nagu ikka, on sealt poolt vaikus. Ma ei teinud seda, kuna arvestasin, et saan töötada Jenny juures kuni jõuludeni ja vajadusel saan iga hetk ka selle litsentsi teha. Ma käisin samal ajal Gretega linnas, kõige pealt avastasime ühe Hiina söögikoha, 8dol per plate ja self service, valik oli suur ja said oma taldriku ise nii täis panna kui tahtsid, mingit kutid kõndisid sealt buffee juurest laua juurde nii, et liha kukkus taldriku pealt maha, liiga hullu torni olid ehitanud :D, siis chillisime mitu tundi ühel tänaval, kus on väga palju tuntuid outlette (riidepoed), hea et ma suutsin kahe jalaga maa peal olla, muidu oleks väga palju riideid ostnud. Riiete hinnad võite umbes neljaga jagada ja elektroonika hinnad kahega :)))))!

Teisipäeval chillisime niisama ringi ja midagi erilist ei teinud, kolmapäeval hakkas meil Gretega lõbustuspargis taas töö, ehitasime 2 päeva rekasi ümbes karusellideks, väga füüsiline töö, kuid mul on hea meel, et see nüüd lõpuks möödas on. Eile sain sõita (pole kindel, kuidas neid Eesti keeles nimetatakse) põrkeautodega, teate küll, need autod mis pea igas lõbustuspargis olemas on. Neljapäeval selgus, et üks kuttidest saab veel nädalavahetuseks siia tööle tulla ja reedel oligi Oja juba platsis, nüüd tunni pärast hakkab töö ja pühapäeval lõpetame. Oja saab loodetavasti 500 ringis ja ma 1000, nii vähemalt räägitakse, eks näis. Priit ja Iva saavad nüüd autos luksust nautida, palju ruumi.. Otsivad tööd päris usinalt, vist midagi leidsidki pühapäevaks, peame taas Manjiumpi sõitma ja kuhugi working hostellisse oma kered vedama, eks siis selgub kas on midagi asjalikku või mitte.

Siin lõbustuspargis elame karavanis, väga chill ja privaatne. Saab voodis magada, toas on külmkapp ja elekter, LUKSUS ma ütleksin! Pesemas saab käia sooja vee all ja süüa teha grilli peal, rahvas on endiselt väga lahe ja kõik toimib!

 

 Iiri Kev teeb süüa, ta vist kiirnuudleid väga ei armasta....

 

Takso tellimine on siin väga huvitav, kõige pealt pakutakse a) kohta, kuhu sa oled kõige rohkem taksot tellinud b) teine koht, kuhu sa oled kõige rohkem taksot tellinud ja c) pead ootama opetaatorit umbes 5 minutit, et saaks talle öelda, kuhu sul taksot vaja on, selle 5 minuti jooksul lastakse sulle telefoni reklaame, pole midagi sellist varem kogenud, väga naljakas :D..

Väga äge, et te mulle facebooki kirjutate, et ma uue posti juba teeksin, aga elage siin blogis ka kaasa, kirjutage kommentaare, suunake millest võiks veel kirjutada ja avaldage arvamust, hetkel asi väga ühepoolne :)))! PALJU SOOJA TEILE SINNA!!!!!! lähen töööööööööööööööööle

Pilte saab taas rohkem järgmisest postist näha, aku sai tühjaks ja pole olnud võimalik vahepeal laadida, hea et saab nüüd lõpuks elektrit kasutada :)))

See on haige riik

Teisipäeval saime kokku Mari-Liisiga, kes viis meid Sorranto Beachile, mega tuuline oli, kuid siiski päris äge. Tegin siin mandril ka oma esimese ookeani supluse. Lained olid mega suured ja ülisuperägechill oli möllata seal. Jäime natukeseks ka päevitama sinna, siit ka tulemus. Ojal siiamaani valus isegi autos selga istme vastu toetada, niiet olge päikesega ettevaatlikud! Hiljem käisime Joondalupi Centre hallis plätusi ostmas. Ostsin ka uued tennised, kuna eelmised tennised (kes on kursis) olid omadega päris läbi. Teiseks koduks on meil Austraalias saanud Hungry Jack's, kuna siin saab 30min tasuta netis olla ja siin on ka pistikud, kus saab oma asjad täis laadida + kohvi 1 dol + free refill!!!! Täiendame oma cvsi hetkel (a'la olen farmis üles kasvanud ja oskan KÕIKE teha). Just märkasin, et Full Tilt Poker on mulle maili saatnud, saan oma paari aasta taguse raha tagasi, mis mul seal oli, WIN WIN WIN!!!

Mari-Liis andis meile veel mingi tööagentuuri ja kohe sõidame sinna, äkki veab..

WELCOME TO AUSTRALIA!!!!! Seda teevad kõik siin ja see on nii cool. Kirjutan seda blogi võimalikult otsekoheselt ning kanep ausalt käib siin nö kultuuri juurde.

Kätte on jõudnud laupäeva õhtu. Mari-Liisi antud tööbüroo võttis meilt cv-d, kuid tagasi ei kirjutanud, niiet ei tea, äkki järgmine nädal..Siiani on ÜLIäge nädalavahetus olnud, reedel kutsus Grete meid enda poole ja tegime süüa ja jõime. Laupäeva hommik läks umbes samamoodi, kuid ainsa erinevusega, et Grete suutis leida läbi oma sõprade meile töö hipodroomil. Nüüd just jõudsimegi tagasi, elu mida me seal nägime oli kirjeldamatu – 2-3k inimesi ning kõik olid megaüleslöödud. Kõigi meie suust tuli lause, et pole nii palju ilusaid inimesi mitte kunagi näinud - niiet kõik kes ütlevad et aussie naised on koledad, mõelge parem ümber! Ausalt see oli sick. Tegime kõik ka esimese beti 5dol + Gretc 20dol ja Priit ka 20dol. Kõik hävisid peale Priidu, tüüp sai 25dol tagasi LOL:D. Töö pidi iseenesest chill olema – Oja ja Priit peavad vist hobuseid aedikusse hakkama panema, see pidi päris ohtlik töö olema (ja tulenevat ohust ka kõrge palk), kuna need hobused on päris tugevad ja närvilised. Teate küll seda lauset, et hobuse taga ei tohi olla, ainult et Priidu ja Oja töö see saabki olema...:)) Iva hakkab ka seal töötama, kuid täpseid tööülesandeid ei tea meist veel keegi. Muidugi juhul, kui kõik läheb hästi ja me sinna saame, hetkel on küll lootused ja väljavaated suured. Ise lähen kolmapäeva hommikul taas lõbustuspargiga tuurile kuni pühapäevani, peaks u 1k dol saama, YUMMYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY! Lootust on jääda sinna kuni jõuludeni, kuid midagi kindlat pole veel öeldud. Peale seda plaanin liituda teistega hipodroomil. Mul on nii kahju, et mul digika aku sai tühjaks, oleks hipodroomilt saanud pilte teha, see oli tõesti ahhetama panev. AAA, üks töö, mis on saadaval on hobusesita koristamine rajalt, samal ajal kui sind umbes 20k inimesi hipodroomil jälgib + rahvusvahelistel kanalitel (ala eurosport jne) aga palk on 25eur tunnis, MIDA IGANES, i can do that :DDD. Teel hipodroomile nägime ka esimest korda (võimalik et ka USAs olen näinud, kuid ei mäleta kindlalt), kuidas üks tüüp soovis raha eest meie aknad puhtaks pesta, samal ajal kui me foori taga seisime, põnevvvv...

Me ei tea kus me ilma Greteta oleks, võimalik et teel tagasi Eestisse, ta on mulle tööd andnud, otsib teistele kuttidele tööd ja on überchill ja äge!!!

SPECIAL CHEERS TO CINAMON!

PS! Tervitaks Lennartit, kes ütles mulle kunagi, et ma ei taha Aussiest raudselt kunagi tagasi tulla, ma vaidlesin talle vastu, et mida iganes tahan küll, kuid nüüd ma tõesti tunnen, et ma jääks oma elupäevade lõpuni siia :)))) KÕIK ON NII TORE JA KUI KELLEGIL ON PLAAN SIIA TULLA, SIIS TEHKETEHKETEHKETEHKETEHKE SEDA!!!!!!!!!!!!!! See on haigelt äge riik

Elu on päike

Aaaaah, arvate et lõbustuspargis on kerge töötada?! Ei ole, töötasin 2 päeva (minu ülesanne oli inimestelt tokeneid korjata ning kontrollida, kas kõik on turvaline ja ega kellegil pole ketti lahti), töö iseenesest on ülilihtne, kuid kui te just Eestis lõbustuspargis ei tööta, siis te ei oska aimatagi, kui oluline faktor ilm on. Töö kestis mõlemal päeval 13h - esimene päev oli ainult päike, algul tundus täitsa mõnus soe, kuid hiljem olin korralikult ära põlenud, õhtul nägin käe peal ka käepaelast tulenevat ranti.

Teisel ja viimasel päeval oli ainult ja ausõna AINULT padukas, siin on pilt mu jalanõudest õhtu lõpuks :)) 

Inimesed olid ikka peast haiged, et nad sõita tahtsid, kuid siiski oli koguaeg tahtjaid ja nii ma seisingi paduka käes, eriti äge oli peale kella viit hakata asju kokku pakkima, kõik karusellid transformisid end veokideks – tundus suht uskumatu, kuni ma seda oma silmaga nägin.

Kõik pakkimine kestis kokku umbes kuus tundi ja ma tundsin, et ma ei taha seda enam mitte kunagi teha... aga võib-olla tulenes see tunne lihtsalt vihmast, igatahes praegu oleksin ma seda nõus uuesti tegema. Kurk oli valus ja rääkida ei suutnud kellegiga. Palk oli mõnus, töötasin 26h ja sain 20 daala tunnis, see teeb 520dol mis on umbes 420 eurot kahe päeva eest. NOT BAD HUH?!

Õnneks ütles boss, et kui ma veel töötada tahan, et siis annaksin lihtsalt Gretele teada ning äkki leiab ta veel mulle midagi. Igatahes jään juba uut korda ootama.

Crew oli mega chill. Ülemus on maailma kõige sõbralikum ja toredam naine, 50ndates Jenny, kes lahkesti mu tööle võttis, süüa andis, kurgurohtu andis ja mu tasuta tagasi Perthi tõi. Teised on iirlased, austraallased või siis eestlased, nagu mina ja Grete.

Kui me Albanyst tagasi Perthi sõitsime, siis mind pandi veokisse istuma, kahekesi, mina ja veokijuht Gal. Jäime kusagil kauemaks toppama ja teised olid meist umbes 60-70km ees. Sõitsime rahulikult ja järsku käis mingi pauk. Gal läks vaatama, mis juhtus ning ütles et rehv on puruks, kuna mul on räigelt vedanud ja ükski auto, milles ma sõitnud olen pole katki läinud, ei olnud mul õrna aimugi, kuidas rehvi vahetus käib. Läksime mõlemad siis vaatama ja vahetama, Gal läks reka alla ning järsku hakkas räige vandumine pihta. Mõtlesin et mv, kas mina tegin midagi või mis toimub, kuid välja tuli, et ka teine rehv oli puruks läinud, mis on nagu ma aru sain, suht harv juhus. Gallil oli jalg haige ning nii ma vahetasin seal 2 tundi kahte rehvi, endal põmst viimased puhtad riided seljas.

Iva, Oja ja Priit sõitsid neljapäeval tagasi Perthi lootuses reedel aussiejobsi regama minna, aga nad magasid reede hommikul sisse ja seal olid räiged järjekorrad. Pühapäeval sain uuesti teistega kokku ja Grete juhatas meid Kings Parki, kust avanes linnale päris võimas vaade.  

Täna on esmaspäev, ärkasime hommikul üles ja sõitsime aussiejobsi, kell 10.30 tehti lahti, kuid me olime järjekorras juba kl 9.45 koos veel umbes 20 inimesega, kellest vähemalt 10 olid eestlased. Saime ennast nö kirja pandud, kuid peame iga päev seal käima hakkama ja enda nägu näitama (ehk tõestama, et me tõesti VÄGA-VÄGA tahame ükskõik mis tööd). Eestlased on seal hinnas ning üldiselt on nüüd kõik sammud tehtud, et leida endale töö – tuleb vaid gumtreed refreshida ja inimestega rääkida ning saada võimalikult palju vihjeid töö kohta.

Hetkel kirjutan blogi KFCs ning siin pole peale meie mitte kedagi, kuid just astusid 4 inimest sisse ja ka nemad on eestlased. Tõesti on tunne nagu oleks Eestis, siin on ÜLIPALJUUUUUUUUUUUUUUUUUUUU eestlasi. Eks sellel ole ka oma põhjus ;)))!!

PÄIKEST TEILE SINNA!!!

Iga algus on raske

Pole võimalik iga päev blogi kirjutada, asjaajamisi on nii palju, kuid üritan seda siiski võimalikult tihti ja põhjalikult täita. Seda enam, et huvi blogi lugeda on näidanud üle 50 inimese :).

Ma ütlesin, et tahtsime järgmisel päeval autot osta. Hommikul ärkasime üles ning hakkasimegi gumtree-st (veebilehekülg) autosi otsima. Leidsime endale ford falconi 1700dol eest, autoga sai kaasa välipliidi ja nõud + magamiskoti, madaratsi, padjad jpm. Hellasin numbrile ning leppisin kokku järgmiseks päevaks kella 14.00ks kokkusaamise. Ülejäänud päeva lihtsalt mölutasime ja vaatasime, äkki tuleb veel midagi müüki – aga ei tulnud midagi meile sobivat. Hommikul kell 10.00 tegime päkkerist check oudi (peale 10.00t check outi tehes ei saa enam key depositi tagasi, mis oli 20dol per key). Kõngesime pargis palmide all saia süües, kui tuli sakslastelt Lilylt ja Mervinilt kõne, et nad on Fremantles.

 Läksime Allariga nendega kokku saama, aga kuna mina autodest ei tea mitte midagi, siis rääkisin lihtsalt nendega juttu. Tuli välja, et nad on siin 2 aastat olnud ning rääkisid, kus on kõige ilusam, parem ja harisid meid, kuidas kergemini tööd otsida. Nad ütlesid, et kõige parem on lihtsalt farmides ukselt uksele käia ja öelda, et meil on auto ning oleme valmis autos ööbima ja kohe tööle hakkama.

Samal päeval alustasime teed Minjiumpi (see on perthist u 300km lõunasse), pimedas jõudsime kohale ja läksime vaatasime, mis elu linnas toimub. Linnas elab u. 5k inimesi ning kella 21.00ks õhtul oli linn juba täiesti inimtühi. Otsisime parklat, kus magada, aga linnast me seda ei leidnud – sõitsime u 10km linnast välja esimesse parklasse ning nägime seal jalgrattaid (see pilt on tehtud järgmisel päeval, valges)

 Kujutage ette, te jõuate võõrasse riiki, võõrasse linna ning täielikku dzunglisse ning täielikus pimeduses näete, kuidas pargipingi juures seisavad lihtsalt 2 jalgratast. Tõmbasime sealt parklast kohe järgmisesse parklasse ning tegime seal endale normaalse pesa. Hommikul õnnistasime sisse meile pärandatud söögi tegemiseks vajalikud asjad.

 Peale seda tegime hügieeni ja hakkasime netist tööd otsima, kui midagigi sobis, siis läks kohe meil teele. Ülejäänd päev läks lihtsalt farme otsides ja riiki avastades. Hommikul järgnes rutiinne tegevus ja peale seda kohe meile tsekkama. Oligi 1 vastus Albanyst, mis asub Minjiumpist 250km lõunas (perthist u 550km). Hetkel sõidamegi Albany poole. Kirjutan blogi autos ja tervitan teid kõiki, kes te seal kaugel külmas külmetate

Ei saanud eile uploadida, äkki nüüd täna õnnestub. Oleme Albanys, meile vastatud kiri ei osutunud edukaks, pühapäeval saan teistega Perthis kokku, sest saan minimaalselt nädalavahetuseks tööd läbi Grete ühte lõbustusparki, vähemalt natukenegi tööd :).
 
 (meie ideaalsed magamisvõimalused autos :D)

Esimene seiklus

Jõudsime 1 november siia ja oleme päris tegusad olnud. Algul võtsime lennujaamast bussi ning sõitsime Fremantle linnaossa, mis on rohkem tuntud kui packbackerite linnaosana. Käisime kõik päkkerid läbi, kuid ainsa vaba toa saime Freud Innis, nüüd elame siin neljakesi viieses toas. Ööpäev on 42.5dol per face. Kallis lõbu... Esimesel päeval tegime ära kohe netipulgad (49dol netipulk vodafone oma, kaasa sai 3GB netti) ning avasime pangakontod Commonswealthi pangas. Pangakaardid jõuavad panka 5 tööpäeva jooksul ning nende kohalejõudes saame kõne, siis ostsime Telstra prepaid kõnekaardid. 30Dol maksis ning kaasa sai 250min kõneminuteid ja 800mb netti. Öösel jäime magama, kuid kuna ma pole ajavahega harjunud, siis ärkasin mitu korda üles. Läksin päkkeri õue peale suitsu tegema ning nägin et üks tüüp teeb jointi. Läksin küsisin, et kus ta pabereid ja filtreid ning rollingtobaccot ostab, jutu käigus tuli välja et ta on eestlane ning rääkisime üle tunni aja juttu. Sain palju infot juurde. Õhtul ostsime nelja peale 10l veini 24dol eest. ÕUDNE VEIN ON!! Õnneks oleme nüüd ühe sammu lähemale, et keelebarjäärist üle saada, rääkisime õhtul inglaste ja itaallastega juttu. Täna läksime vaatasime kas siin linnaosas klubisi ja pubisi on. Täitsa haige, naisi oli silmaga näha et kolm-neli korda rohkem kui kutte ning ega ühtegi väga koledat naist silma ei hakanud. Homme lähme siit päkkerist ära, kopp on ees ühe koha peal istumisest. Lähme autoparki ja ostame auto ning telgi ja hakkame vaatama, mis edasi saab. Kokkuvõtteks võib öelda, et siin on ülisoe, inimesed on väga lahked ja vabameelsad. Ma ei taha siit kunagi ära minna! :)